Janar Ala: Vaba Lava ei alusta pauguga

Vaba Lava teatrimajas esietendunud Tartu Uue Teatri lavastuse «Mikiveri tagi» idee on tugev – idee katkemisest. Vaese teatrina vormistatud lavastus kannab pea–aegu lõpuni, siis vajub ära.



Juhused on sümpaatsed. Mu kunagine ülemus raamatupoes armastas ikka öelda, et elu koosneb juhustest, kui jäin talle vahele sellega, et istusin kassas. Lugesin millalgi Postimehe kultuuritoimetuse lillal diivanil jõudehetke veetes viimast Teater.Muusika.Kino numbrit. Juhuslikult jõudsin ma ajakirja sirvides Peeter Sauteri tekstini, mis koosnes tema lavaka ajal kirja pandud märkmetest oma õpetaja Mikk Mikiveri õpetustest.Et oleks väike ülevaade, millega oli tegu, tooksin mõne näite. «India Nāṭyaśāstra ütleb: silm läheb sinna, kuhu käsi läheb, mõte läheb sinna järgi, kuhu silm läheb, tunne läheb sinna järgi, kuhu mõte läheb... » Või: «Väga traagiline on alati koomilise piiril.» Oli huvitav lugeda, sest loomulikult tean ma Mikiveri kui näitlejat ja lavastajat, aga ei teadnud Mikiveri kui mõtlejat, vähemalt sellisel kontsentreeritud kujul. Miski Eesti teatriloos asetus minu jaoks natuke uude perspektiivi ja sellised asjad teevad rõõmu.

Siis sattusin üsna juhuslikult vaatama Tartu Uue Teatri viimast lavastust «Mikiveri tagi», mille on kirjutanud Peeter Sauter, lavastanud Ivar Põllu ja mängivad Mikiveri õpilased lavakunstikateedri 1984. aastal lõpetanud lennust – kirjanik Peeter Sauter ja koolitaja Ülo Vihma («mängivad» ei ole vist küll õige sõna, sest nad peaksid olema seal eelkõige nemad ise).

Ootused olid sätitud kõrgele, kuna Sauteri märkmed olid avaldanud muljet. Kaks Mikiveri õpilast, kellest ei saanud kunagi näitlejat, kursuselt, kellest paljudest ei saanud kunagi näitlejat. Räägivad oma elust ja sellest, mis tunne on mitte saada näitlejaks. «Kas meie kursus on selles mõttes lavaka kõigi aegade viletsaim?» küsib Sauter Vihmalt. Nad tunduvad selles jõudvat üksmeelele, et vist jah.

Nii et idee on väga hea. Idee katkemisest. Sauter alustab lavastust sellise jutuga: «Ma olin Mikiveri lemmikõpilane, Mikiver oli Panso lemmikõpilane, Panso oli Maria Knebeli lemmik­õpilane ja Knebel Stanislavski lemmikõpilane, nii et minuga lõpeb üks liin, epohh. Mis tunne on olla ühe epohhi lõpus? Pole mingit tunnet.»  Suhteliselt zen seisund, kui tunnet pole. Siis peaks kõik tegelikult olema väga hästi, ja ega lavastuses ei tundugi, et ei ole. Sauter võtab vahepeal kapist õlut ja pakub seda teistelegi.

Teostus märgib samuti teatavat juhuslikkust ja see sobib ju hästi. Sauter ja Vihma pole sätitud mängima mitte lavale, vaid tribüüni taha, sest nad on mingis mõttes juhuslikud karakterid, need, kellest ei saanud sellisel kujul asja, nemad kui eesti teatri ääremärkused, selle Rosencrantz ja Guildernstern. Ainus kord, räägib Sauter, kui ta suurele lavale oleks sattunud, oli ta hiilimas läbi pimeduse ja astus kogemata Ita Everile selga. Lavaline kokkupuude eesti teatri suure narratiiviga oli siinkohal selline.

Aga mis ma ikka väga jutte ümber  jutustan, see on ebaprofessionaalsuse tunnus. Kuigi jutustada oleks palju, sest see on kõigepealt sõnateater, sõna on siin vägagi põhiline, sõna tühjuses... ja vahetevahel suitsus. Ehkki Sauter ütleb suhtelist lavastuse alguses vist Panso lause «Pole mõtet lavale minna, kui midagi pole öelda!», peab selle järel väikese pausi ja teeb fataalse kokkuvõtte: «Ja mul pole midagi öelda.» Tegelikult osutub see cool’iks romantiliseks poosiks, sest Sauteril on öelda küll. Jutud – monoloogid, dialoogid, lintidelt kostvad tekstid eesti teatriajaloost – on kõik huvitavad.

Mõtlesingi kohe lavastuse alguses, et mulle ikka meeldib selline lihtne, vaene teater. Kaks meest räägivad, prožektor näitab neile vahepeal tugevamat, vahel vähem tugevat valgust, kõike on natuke, aga kõike on piisavalt. Niimoodi kuni ehk kahe kolmandiku peale välja.

Selle ajani mõtlesin ka, et «Mikiveri tagi» meenutab omajagu Samuel Becketti «Krappi viimast linti», kus samuti vanem mees (Krapp) vaatab lintide kaudu oma elu erinevatele perioodidele ja selle ootustele-lootustele tagasi ning tõdeb tagantjärele oma suurt rumalust ja naiivsust. Suurepärane kirjanduskriitik Harold Bloom ütles kunagi «Krappi» kohta, et see on tema arvates kõige lühema ajaga kõige paremini kokku võetud inimeksistentsi kõver.

Ka «Mikiveri tagis» on sellist inimeksistentsi kõige lühema ajaga kõige paremini kokku võtva lavastuse potentsiaali, kuid viimases kolmandikus pinge millegipärast kaob ja lõpp üritab justkui publiku eest minema hiilida, nagu ei oleks enam midagi öelda. Suhteliselt lühikese näidendi lõpp vajub ära nagu sigaretikoni, mille oled unustanud näpu otsa rippuma.

 
Jaga

Vaata lisaks