Jaak Allik/Postimees: Parem, kui poleks seda näinud...

Jaak Allik, Postimees, 11.05.2020

Teose koordinaatorit Ivar Põllut tunneme kui visioonikat teatrijuhti ja andekat lavastajat. Kindlasti valutab ta koos kõigi meiega praegu südant selle üle, kuidas päästa valitsuse poolt vähemalt pooleks aastaks suletud eesti teater.

Olukorra kohutavust eriti teravalt tunnetades valis Põllu selle esilemanamiseks tragöödiavormi, demonstreerides, milleks on võimelised meeleheitel näitlejad, kui nad on nii kauaks ilma jäetud lavastajalikust hoolest, kirjandustubade kriitilisest maitsest ning teatrijuhtide vastutusest kassatulu pärast.

Õhtust õhtusse lavale ja publiku ette ihkav näitleja on viidud kuivale jäetud kala olukorda ning pole siis imestada, et ta on valmis tegema kaasa igas asjas – lugemata, mõtlemata, aru andmata. Ja vaatepilt, mis niisuguses olukorras meile kangastub, on mõistagi ütlemata kurb.

P.S Et aga ka eriolukorra ajal on võimalik oma taset mitte kaotada ning ekraani vahendusel seda meile demonstreerida tõestasid Tallinna Linnateatri näitlejad Emadepäeva kontserdiga 9.mai õhtul.

Selgus et selleks on vajalik lihtsalt võtta kokku julgus, et Zoomi-roomist välja murda, kodust lahkuda, teater tagasi vallutada, selle aknad valla päästa ning pisikese irooniaga suhtuda nii enesesse, oma juhtkonda kui eriolukordagi.

Aitäh lavastaja Diana Leesalu ning stsenaristid Mikk Jürjens ja Indrek Ojari. Ja muide valitsus pole kunagi keelanud teatrites proovide tegemist, tööstusettevõtete tsehhid ju töötavad ning kevadkülv käib!

Labasused loeti maha

Ettekandmiseks oli valitud nelja dramaturgi (aastapäevad tagasi) mõne tunniga valmis visatud tekst, mis jutustab sellest, kuidas teatri päästmiseks hakkavad neli Endla suletud ukse ees kohtunud inimest looma ideaalset eesti näitlejat – «Nunnut».

Selleks on vaja koguda eelmiste põlvkondade suurkujude DNAd ning bussijuht Oll, hullumajast jooksus Jegor ja juhuslik (ühe munaga) mööduja Tõnu lähevadki teatriteaduse tudengi Marju vaimustunud juhatusel rännakule mööda Eesti teatrimaju, leidmaks näitleja A okset, lavastaja B sülge, dramaturg C pisaraid, baleriin D verd jne.

Kuna teksti autorid on pullitegemisega tugevasti üle pingutanud, jääks minu sulg edasise kirjeldamisel nõdraks. Praegusele ajale omane instinktiivne nakkushirm oli näitlejaid vähemalt hoidnud käsikirjas sisalduvate arvukate labasuste päheõppimisest ning enamasti piirduti vaid mahalugemisega.

Staarid särasid igale neist loomult kõige käepärasemas žanris: olustikukomöödiast üle paroodia ja klounaadi kuni psühhodraamani. Muusikakriitik kasutaks nii saavutatud tulemuse kohta kõrgelennulist terminit «kakofoonia»

Varna olid visatud Hamleti poolt rändnäitlejaile antud hoiatused ülemäärasest kätega vehkimisest ja tühjadest tundepaisutustest. Teades, et liigne enesekriitika pärsib sinilinnu lendu ning julgus on pool võitu, oli silmapaistev noorte näitlejate enesekindlus kujutamaks oma suuri eelkäijaid – Jüri Järvetit, Eino Baskinit, Kalju Komissarovit, Mati Unti, aga ka Marje Metsurit, Elmo Nüganeni, Andres Noormetsa ja Allan Noormetsa. Näitemängu tekstis mainiti legendaarset teatripedagoogi Inna Taarnat. Olgu siis meelde tuletatud selle daami tavapärane hinnanguskaala talle ettemängitud õpilastööde kohta: «Paks isetegevus!», «Kuradi joba!», «Valmis lollus!».

Ivar Põllu taotlus oli mõistetav. Kardan aga, et ta alahindab osa rahva ning otsustajate seas levida võivat arvamust, et kui paar kuud on ilma klounideta toime tuldud, siis neid ehk polegi vaja ülal pidada.

Pealegi saab ju iga päev ajalehtedest lugeda kunstimeistrite intervjuusid sellest, kui viljakalt ja vaimustavalt on neile karantiin ja tööpuudus mõjunud. Teatrikauged inimesed ei pea ju teadma, et kui meie armastatud näitlejate loomeimpulsile lisandub lavastajate, dramaturgide, toimetajate, kunstnike ja teatrijuhtide panus ning ka vastutus publiku ees (just viimane puudub aga internetiteatris täiesti), siis erineb tulemus meile reede õhtul arvutist pakutust üldjuhul üsna tugevalt. Seepärast tahaksin oma mulje kokkuvõtmiseks meelsasti kasutada näitemänguski kõlanud tsitaati Voldemar Pansolt: «Lepime kokku, et teie ei ole seda teinud ja mina ei ole seda näinud» ning kahetsen siiralt, et andsin Postimehele nõusoleku asjast kirjutada.

Kaunid saalid, imeline valss

Teatripärimuse järgi olevat Panso nii öelnud legendaarse «Suitsu õhtu» kohta. Ka siis tegutsesid noored näitlejad (Jaan Tooming, Evald Hermaküla, Raivo Trass, Tõnu Tepandi, Lembit Ulfsak, Kaarel Kilvet) ilma lavastajata. Paraku polnud aga sedapuhku tegemist uue Suitsu õhtuga. Parim, mis aktsioonist meelde jäi, olid esinejate taustal tühjuses haigutanud arhitektuurselt kaunid teatrisaalid ning Arvo Pärdi imeline «Ukuaru valss», mis oli valitud loo pakendiks. Need jätsid alles usu, et KUNST on siiski võimalik, ning inimestele, kes eesti teatri päästmise pärast tõesti muret tunnevad, soovitaksin mitte vaimustuda enda surumisest internetti, vaid järgida saarlaste ja kirikutegelaste eeskuju, kes rusikaga lauale lüües on end juba vabaks võidelnud.
Olgu meelde tuletatud legendaarse teatripedagoogi Inna Taarna tavapärane hinnanguskaala talle ettemängitud õpilastööde kohta: «Paks isetegevus!», «Kuradi joba!», «Valmis lollus!».

Arvustus
Aktsioon «Eesti teatri päästmine»
Näidendi autorid Piret Jaaks, Urmas Vadi, Mart Aas ja Ott Kilusk
Esitasid Tartu Uue Teatri, Endla, Ugala, Rakvere Teatri, Vanemuise, Tallinna Linnateatri, Vene Teatri, Kanuti Gildi SAALi, STLi, VAT Teatri, Piip ja Tuut Teatri ning e⁻lektroni ühendatud jõud
Koordinaator Ivar Põllu
Esma- ja ainuettekanne 8. mail veebikeskkonnas http://elektron.live