Intervjuu: KATRIN PÄRN oma isast Eino Baskinist: ma arvan, et ta oleks minuga rahul

LP, Eesti Päevaleht, Ingrid Veidenberg, 7. november 2015

17 aastat tagasi oli see sensatsioon! Vanameister Eino Baskinil on peale abielust Ita Everiga sündinud poja Roman Baskini ka tütar! Lavakunstikateedri kolmandal kursusel õppiv Katrin Pärn (toona Katrin C. Pärn) seisis ajakirjas Kroonika ilmunud fotol kaubarongi vaguniastmel ja pajatas loo pealkirjaga „17 aastat isata”. Seesama mässaja, kes katsetas teismelisena piire ohtlike kaubarongidega sõites ja sattus halbade sõprade mõjul kõikvõimalikesse sekeldustesse, on nüüd hinnatud näitleja. Ta töötas pärast lavakooli lõpetamist seitse aastat Vanemuises, sai teatriteaduses magistrikraadi ja tegutseb nüüd vabakutselisena, tulistades Tartu Uue Teatri laval ühe vinge rolli teise järel. Lavastuses „Ird, K.” Epp Kaidu mängimise eest esitati ta parima naisnäitleja nominendiks. Selle napsas tol aastal küll Ita Ever, ent nii kaugele jõudmine liigutab Katrin Pärna (38) tänagi veel hingepõhjani. „Tsiteerides „Baskini” etendust, oleks see olnud nagu kirss tordil, mida süüa ei jaksagi, sest tort on juba söödud,” muigab ta.

Minu ees istub tugeva käepigistuse ja väga madala häälega naine, kelle näojoontes on aimata nii isa Eino Baskinit kui ka ema Malle Pärna. Oma mitmekülgsuse on ta pärinud mõlemalt. Katrin laulab ning teeb ise laule ja laulusõnu, mängib kitarri ja luuletab. Nagu tema emagi. Ta parodeerib, näitleb ja lavastab. Nagu tema isa oma eluajal.

Me istume hingedepäeval Vene Teatris ja räägime ühest vastuolulisest mehest, kes taassündis teatrilaval oma tütre Katrin Pärna kehastuses.

katrinpärnEPL

17 aastat tagasi, kui tulid avalikult välja uudisega, et oled Eino Baskini tütar, kandsid nime Katrin C. Pärn. Kuhu C-täht on nimest ajaga kadunud?

Oh, sellest on nii palju aega möödas! Päriselt ka küsid sellist asja või? (Naerab.) Ma ei saanud oma eesnimega teismelisena üldse läbi. Ma ei tea enam, miks. Võib-olla tundus, et see ei sobi mulle või on liiga tavaline. Mind on koolides tihti kutsutud perekonnanime pidi – mis on ju ka tavaline eesti nimi –, aga sellega suhestusin ja suhestun siiani päris hästi. Kui ema mind ootas, näitasid märgid, et sünnib poeg, ja tal oli nimigi valmis – Kristjan. Olin 14-aastane mässav teismeline, kui leidsin, et oleks lahe seda nime kanda, olles ise tüdruk. Eputamise pärast kirjutasingi siis C-tähe (ehk inglispäraselt Kristjani) oma nimede vahele. Mu sõbrad võtsid selle omaks ja pöörduvad vahel siiani mu poole Chrisi nimega, aga enam ei oska ma sellele reageerida.

Kui vana sa olid, kui oma isa Eino Baskiniga tuttavaks said?

Me saime ametlikult tuttavaks enne mu lavakasse astumist, olin siis 17 või 18. Läksime emaga vaatama Vanalinnastuudio etendust, see võis olla kas „Prügikast” või „Raadio Null”, mingi estraadikava, kus isa ise ka mängis. Pärast etendust ema siis tutvustas mind isale. Surusime käppa: vaat kui tore! Jalutasime natuke kolmekesi, saatsime ta koju Pärnu maantee korterisse. Pärast seda aeg-ajalt helistasime, suhtlesime, saime kokku. See suhtlemine ei olnud väga tihe, aga see oli olemas. Hiljem, kui olin juba lavakunstikoolis, sain aru, et talle meeldis see, milline ma olin. Igas mõttes.

 Talle meeldis, milline sa näitlejana olid?

Olin neljandal kursusel, kui tegin oma esimese ja ainsa teatritöö temaga koos – mängisin Vanalinnastuudio etenduses „Mets” Marika Koroleviga kahasse üht rolli. Roman [Baskin] mängis samas tükis. Enne kooli lõppu kutsus isa mind Vanalinnastuudiosse, aga minul oli juba mõnda aega olnud pakkumine Tartust – tol ajal tundus Vanemuine oma trupi ja visiooniga kõige huvitavam teater Eestis. Ütlesin talle ei ja ta vist natuke solvus või õigemini pettus. Ta arvas ja lootis, et ma lähen tema teatrisse. Isegi mõne aja pärast, kui olin Tartus juba palju huvitavat tööd teinud, ütles ta, et oleksid Vanalinnastuudiosse tulnud, oleksid saanud Tallinna jääda. Ta hurjutas mind sellepärast, et läksin tema mõistes perifeeriasse. Aga väga ruttu pärast seda lõppes Vanalinnastuudio otsa. Meil on olnud pärast seda vestlus, kus ütlesin, et sa küll ei usaldanud mu valikut, aga näed nüüd, et tegin õige otsuse. Siis ta möönis, et poleks osanud seda arvata. Ta oli sel ajal hästi löödud.
Kas teie vestlused isaga olid ainult teatrialased?
Ei olnud alati, aga suuremalt jaolt küll. Meie suhtlemine nägi välja nii, et tema rääkis oluliselt rohkem kui mina. Mina kuulasin. Ta rääkis oma elust, tööst, suhtumistest, teatrist, inimestest. Mul läks tükk aega, et õppida temaga suhtlema.
Mida see tähendab?
Pidin õppima end talle tõlkima. Kui rääkisin, millesse usun või kuidas iseennast, maailma, teisi inimesi ja teatrit näen, pidin väga hoolikalt läbi mõtlema, mis sõnastuses seda talle räägin, et ta saaks sellest aru nii, nagu mõtlen. Seda on raske seletada… Võib-olla tulenes see väärtushinnangute erinevusest. Aga see muutus, kui saime lähedasemaks. Viimased paar aastat ei olnud mul enam tunnet, et peaksin eriti vaeva nägema, et end talle arusaadavaks teha. Eks me arenesime mõlemad – normaalse evolutsiooni käigus muutuvad inimesed vanemaks saades avaramaks.
Sul oli raske temaga suhelda?
Mingil ajal oli keeruline jah. Olin ju hoopis teistsuguse taustaga.
Kui me täna neil teemadel – isata kasvamisest – räägime, siis ei tee need sulle haiget ega valmista ebamugavust?
(Raputab pead.) Ei, sest ma ei mäleta üldse mingit valu sel teemal. Et oleksin lapsena isast puudust tundnud või end selle tõttu kuidagi vähemana tundnud. Võib-olla on põhjus selles, et ema täitis kõik mu vajadused. Kui sul midagi ei ole, siis sa ju ei tea, millest oled ilma jäänud. Ma ei osanud selles kategoorias mõelda. See ei olnud ka teiste poolt kuidagi ebameeldiv. Paar üksikut korda keegi narris, et mul ei ole isa. Sügaval nõukaajal ei olnud ju tavaline, et naine kasvatas üksi last. Pere, kus last kasvatas ainult isa või ema, ei läinud täie ette.
Kas mäletad, kui vanalt sa hakkasid emale isa kohta küsimusi esitama?
See võis olla enne kooli. Siis ta ei öelnud midagi. Teadsin eesnime, kelle tütar olen – Eino. Ise ma ei osanud otsi kokku viia. Ema andis alati põiklevaid vastuseid ja ma ei pinninud teda. Elu läks edasi, kuni ükskord küsisin, mis on tema perekonnanimi. Ema vastas, et ta ei saa seda mulle öelda, sest siis ma saan kohe aru, kes ta on. Jäin selle vastusega tookord rahule.
Millal ema aru sai, et ei ole enam mõtet isa nime su eest varjata?
See nimi jõudis minuni sugulaste kaudu. Siis läksin ja küsisin ema käest otse: kas mu isa on Eino Baskin? Ema vastas: jah. Nii see asi jäi.
Kas hakkasid siis Eino Baskinit hoopis teise pilguga vaatama?
Ei. Ema töötas mingi aja Vanalinnastuudios ja olin temaga seal tihti kaasas. Eks olin temaga kohtunud. Aga ma ei saa öelda, et mul oleks olnud teistsugust vaadet, mingit aukartust või autoriteeti. Mul ei ole vist kellegi puhul sellist asja. Ma ei ole ka näiteks kunagi kellegi käest autogrammi küsinud. Kui olen kohtunud välismaal mõne kuulsa inimesega, ei tule mulle pähegi, et temaga võiks olla midagi teisiti kui minuga. Minu lapsepõlve argipäev oli, et inimesed esinesid laval ja televiisoris. See tundus loogiline, tavaline.
Kui palju sa isa ja ema armastusloost kuulnud oled?
Olen ikka kuulnud, aga kuna nad on rääkinud erinevat juttu ja kolmandad inimesed räägivad veel hoopis muud juttu, siis olen aru saanud, et ega ma ei saa seda tõde kunagi teada. Nii et las ta jääb, pole minu asi teiste inimeste armulugudes torkida.
Püüan ette kujutada tunnet, kui esimest korda isaga kohtusid. Milline see oli?
(Vaikib kaua ja vaatab käsipõsakil kaugusse.) Ma ei mäleta mingit erilist emotsiooni. Olin pigem nõutu. Võimast emotsioneerimist ei olnud, meil oli päris lõbus ja eks see kohtumine oli ka lüheldane.
Isa ei kallistanud sind pisarsilmil, nagu filmis?
Ei. Olime soojad ja toredad, aga mingeid erilisi emotsioone ma ei mäleta.
Kuidas oled lasknud endast välja ilma isata kasvamise valu?
(Mõtleb pikalt.) Olen selle peale praegu hästi palju mõelnud. Praegu, mil olen ise kahe poja ema ja kui vaatan oma laste isa – kuidas ta nendega on. Või kuidas me neljakesi koos oleme. Siis mul hakkab vahel endast kahju… Aga ilmselt olen see, kes ma praegu olen, tänu sellele, mis on mu elus aset leidnud.
Sa pole oma isale kunagi tõde näkku öelnud?
Mis see tõde on?
Stiilis: sa ju teadsid sünnist saati mu olemasolust, kus sa olid, kui mul sind vaja oli?
Ma ei ole ilmselt sellist tunnet tundnud. Kogu kasvamise aja pole mul olnud infot selle kohta, mismoodi on siis, kui sul on isa. See on küllap ka põhjus, miks ma ei osanud sellest puudust tunda. Ma ei ole aru saanud, et ta on mul puudu. Mul olid vanaema ja vanaisa, kellega koos olen lapsepõlves palju aega veetnud. Vanaisa suri, kui olin 11-aastane, aga mingi aluse tavalisele toimivale peremudelile suutsid nad panna. Olen hakanud nende teemade peale mõtlema alles nüüd, kui mul endal on mees ja lapsed. Alles praegu näen seoseid, põhjusi, tagajärgi. Ka enda tunnete, olukordade ja käitumise mõttes. Ma ei ole saanud neid olukordi oma elus muuta ja pole seepärast viitsinud neis ka surkida.
Kas isa püüdis jõuda selgusele, kes sa selline oled? Püüdis ta kadunud aega tagasi teha, uurida, kuidas sul koolis läks, mis sulle meeldib, mis mitte?
Ma ei rääkinud talle väga palju endast. Midagi me rääkisime, aga üsna napilt. Tagantjärele on mul sellest kahju. Oleksin võinud ise endast rohkem rääkida. Seda olen talle öelnud, et olin teismelisena pätt, ja tema ütles selle peale, et tal oli ka kooliajal ja hiljemgi palju jama ja pahandusi igal pool. Oleme rääkinud minu suhetest. Tema on rääkinud mingitest oma suhetest. Ta on käinud vaatamas mõnda mu etendust, näiteks käis ta Tartu Uues Teatris vaatamas „Ird, K-d”. Lavastuses oli tema jaoks palju üleliigset, aga talle meeldisid väga minu rollid selles etenduses. Üldse sain aru, et ta pidas mind heaks näitlejaks. Ta arvas, et ma olen väga andekas, et ma olen hea.
pärn_EPL
Kui palju sa mõtlesid, et tahad isale tõestada, et oled võimekas näitleja?
Ma ei ole nii mõelnud. Aga kevadel, kui tegin Vanemuises oma esimese lavastuse „Meister ja Margarita”, oleksin tahtnud, et isa oleks seda näinud. See romaan on aukartustäratav ja suur julgustükk oli seda teha. Mina ise poleks söandanudki seda ilmselt ette võtta, aga mu hea sõber Janek Savolainen, kes on Vanemuises tantsija ja koreograaf, pani mu lõpuks fakti ette. (Naerab.)
See on väga eriline lavastus. Kindlasti pole see ballett. See pole tegelikult isegi tantsulavastus. Seal mängivad küll nii draamanäitlejad kui ka tantsijad, aga ma nimetaksin seda pigem koreograafiliseks sõnalavastuseks. Ja ma pole kunagi varem midagi sellist näinud. Kui hakkasin seda tegema, mõtlesin, millist lavastust tahaksin teha. Jõudsin selleni, et tahan teha tükki, mis mulle endale meeldiks. Ma arvan, et saavutasin 98%-se tulemuse. (Naerab taas.)
Oleksin tahtnud talle öelda: näed, ma tegin sellise asja. Läksin proovisaali ja näitlejad usaldasid mind! Mul on täiesti hullumeelsed ideed, ma olen äge!
Mul on jube kahju, et isa seda ei näinud. Et ta ei näinud arvustusi, mida oli palju ja mis olid väga head. Välja arvatud üks, mis ei olnud, aga mis oli tasakaalustuseks suurepärane. Ühes arvustuses öeldi koguni, et see on Vanemuise viimase kümne aasta kõige huvitavam lavastus! Oleksin tahtnud isale näidata: vaata, siin on minu esimene lavastus! Olen üsna kindel, et selles on aspekte, mis talle poleks meeldinud, aga ta ei oleks saanud kuidagi üle ega ümber sellest, et see on hästi leidlik, fantaasiarikas ja võimas lavastus. Oleksin tahtnud talle öelda: näed, ma tegin sellise asja. Läksin proovisaali ja näitlejad usaldasid mind! Mul on täiesti hullumeelsed ideed, ma olen äge!
Mõni päev pärast esietendust sain surmateate.

Kui isa praegu su „Baskini” etendust näeks, kas see meeldiks talle?

Arvan, et ta oleks minuga rahul. Ta tunneks end kindlasti ära. Ja ma usun, et ta saaks täitsa kindlasti naerda.

Kas see on ebaõiglane, kui ütlen, et selle tükiga murdsidki end n-ö perifeeriast välja? Nüüd teavad sind ka väljaspool Tartut elavad inimesed – detsembris mängite etendust ka Tallinnas.

Ei usu. Mulle tundub, et need, kes mind teavad, teavad ka ilma selle etenduseta. Aga need, kes ei tea... Arvad, et saavad tõesti teadma?

Arvan, et isa aitaski sind omal kombel perifeeriast välja.

(Naerab lõbustatult.)

Kui võtta ära teater ja lavaelu, siis kas sul õnnestus isa tabada ka inimesena?

Arvan küll. Kui tal kodus külas käisin ja me diivanil istudes juttu ajasime, oli ta täiesti tavaline mees. Mulle meeldib ennast liigitada karakternäitlejaks, kel on palju erinevaid nägusid. See on huvitavam, sest oma nägu näen kodus ka, sellest piisab. Laval, teles ja filmis intrigeerib võimalus olla erinev. Selles märkan praegu sarnasust isaga – kui lähen koju, siis olen, nagu isa oli. Nagu üks tavaline vana mees, kes istus väsinult, koduriided seljas, ja ajas vaikse häälega juttu. Aga siis pani pintsaku selga, läks lavale – olles enne rääkinud, kui halb ta tervis on – ja säras! Ma hoian samuti oma väsimuse kodus. Kui aga lähen lavale, ei kahtlusta keegi, et mul on halb või olen väsinud. Ema kipub mul ka selline olema.

Kas see pole koduste vastu ebaõiglane, et nad näevad vaid väsinud ema või isa?

Muidugi on. Õnneks ei ole see alati nii. Kui olen välja puhanud, olen kodus ka särav, leidlik ja tore. Veedan päris palju aega oma laste Henriku (6) ja Hugoga (3). Mulle meeldib nendega koos käia ja olla. Kui mul on n-ö pilt ees, olen päris hea ema. Aga mul on kalduvus teha liiga palju tööd. Isa ütles alati, et tema jaoks on töö kõige tähtsam. Nii kipub see minulgi olema. Pean endale vägisi meelde tuletama, et puhkama peab ka.

Mis on sul veel isast peale töörabamise?

Päris palju, ma arvan. Emast ka. Eks me koosneme ikka oma vanematest. Olen alati pidanud lugu heast naljast, usun endal olevat hea huumoritaju. Eks „Baskini” etendus annab sellest oma pildi, mis mul temast on. Lavastaja Ivar Põllu on selle väga nutikalt kokku pannud – justkui oleks tegemist eraldiseisvate fragmentide või estraadisketšidega, aga isa elujoon läbib seda kõike. Igas stseenis on järgmine etapp tema elust suhteliselt kronoloogilises järjekorras.

Kui palju isa etendusi sa oled näinud, et oskad teda nii hästi järele teha?

Ega ma väga palju polegi näinud. Olen kuulanud lapsena palju tema plaati, kõik tema legendaarsed lood olid mul juba lapsepõlves peas. Olen nüüd etendust ette valmistades vaadanud videost paari tema estraadikava – näiteks „Ei mingit kahtlust”, kus esines ka noor Roman. Seal on sketš professorist ja üliõpilasest, keda mängivad Roman Baskin ja Peeter Volkonski. Kui õudselt kihvt Roman seal oli! Pean üldse Romani väga heaks näitlejaks. Eks palju ole tulnud ka otsesuhtlemisest, inimesest minu vastas. Arvan endal olevat üsna põhjaliku tähelepanuvõime – olen päris terane tüüp.

Panid sa isa tegelaskujusse midagi, mida ainult sina tead?

Emotsionaalselt kindlasti. Mingeid aspekte, mida, mulle tundub, ei ole tema puhul tähele pandud. Üks tagasiside etendusele oli, et mängin sädelevat, seksapiilset, karismaatilist meest, näitlejat, inimest. Seni on olnud nii, et kui keegi Baskinit parodeerib, seisneb see hääle kähistamises ja on küllaltki robustne. Minu jaoks on kähedast häälest olulisem, mis seal taga veel on. Minu eesmärk on näidata publikule kelmikat ja šarmantset, mitte vana ja väsinud meest.
Seni on olnud nii, et kui keegi Baskinit parodeerib, seisneb see hääle kähistamises ja on küllaltki robustne. Minu jaoks on kähedast häälest olulisem, mis seal taga veel on.

Milline oli su viimane kohtumine isaga?

(Mõtleb kaua.) Tõenäoliselt oli see tema sünnipäev juunikuus Tabasalu suvilas. Tol ajal ma veel ei tajunud, et ta võib minna. (Eino Baskin lahkus meie hulgast selle aasta märtsis – I. V.) Ka mulle oli jäänud mulje, et Baskin on igavene. Ta on kõik üle elanud ja kõigest eluga välja tulnud, teda ei võta miski. Aga paar-kolm kuud enne tema surma teadsin, et see juhtub kohe varsti. Hurjutasin end, miks ma talle külla ei lähe. Aga pidevalt oli nii, et kui see kiire mööda saab, siis lähen.
Paar korda helistasime selle aja jooksul ja leppisime kokku, et kui Tallinnasse tulen, lähen talle külla. Aga iga kord tuli midagi vahele. Kui see juhtus, ma juba teadsin. Ärkasin sel hommikul sõnumipiiksu peale ja teadsin, et see sõnum on see. Oligi. See oli Roman, kes mulle sõnumi saatis. Tegin interneti lahti ja uudis oli juba üleval. Pärast seda läksin teatrisse lõbusat lasteetendust tegema…

Kuidas kaotusvaluga leppisid ja leinaga toime tulid?

Halvasti. Olen aru saanud, et elus pole garantiid, et läheb tingimata paremaks. Sain ühel päeval aru, et ma ei saa surma ega leinaga hakkama, ja see tundus vabastav. Ma ei peagi saama. Ma ei pruugigi sellest üle saada. Aga see ei sega ega muuda mind. See võibki nii jääda. Eesmärk ei ole ju, et peaksin kõigest kogu aeg üle saama. Tänapäeval küll tahetakse kõigest kangesti üle saada, vältida kurbust ja konflikti. Aga ma arvan, et seda ei pea vältima. Kui ma seda ei väldi, siis tähendab, et lähen sellesse sisse ja elan selle läbi. Ma võin tülitseda. Ma võin olla kurb. See on tunne nagu rõõm või eufooriagi. See on okei. Kui selle sees ära käia, on võimalik edasi minna. Vältimine on pigem edasilükkamine ja võib hiljem muutuda millekski, mis hakkab sind segama.

Milline oli Eino Baskin vanaisana? Kas ta tutvus ka su lastega?

Vanemat poega Henrikut on ta näinud. Ta oli just sündinud, vast kahekuune, kui läksime Tabasallu isa sünnipäevale. Siis ta ütles: nii ilus laps! Tavaliselt on väikesed lapsed krimpsus ja imelikud, aga see siin on väga ilus. Ongi tõesti ilus poiss.

Aga teist poega Hugot ta ei näinud?

Ei näinud jah. Mõlemad poisid teavad teda, tunnevad ta ära. Kui vaatasime proovide ajal teatris dokumentaalfilmi „Baskin” ja mul oli Hugo kaasas, hõikas ta: näe, vanaisa! (Vaatab pikalt kaugusse.) Hugo on väga isa moodi. Ta on küll hele, aga päris Baskini moodi. Ilmselgelt on ta pärinud ka kogu koomilise potentsiaali, mis siit suguvõsast läbi käib. Talle meeldib kohutavalt nalja teha. Kolmeaastase kohta on ta uskumatu vigurivänt ja naljamees. Ise naudib seda, kui suudab kedagi naerma ajada. Päris huvitav. Vanem poeg on oluliselt tagasihoidlikum.

Kui lähedalt oled suhelnud Roman Baskini ja tema laste või Eino Baskini leskede Ita Everi ja Veera Tolli-Baskiniga?

Imelikul kombel tunnen ühtekuuluvust nii Ita kui ka Romani ja tema tütre Mirjamiga (24). Mirjam käis ka mu „Meistrit ja Margaritat” vaatamas ja kiitis seda väga. Romani ma pole julgenud kutsuda. Mille peale ta on naernud, et mis ma lolli mängin. Nad pidid tulema koos Itaga „Baskini” esietendusele, aga aeg ei sobinud, lubasid tulla Tallinna etendusele.
Ma arvan, et oleme üksteisega soojad. Keegi meist ei ole ülevoolav, et hakkaksime suurteks semudeks või käiksime üksteisel külas. Mina olen Tartus ja väga hõivatud, nemad on Tallinnas, neil on palju teha... Nagu see käib.
(Mõtleb hetke.) Ma ei oska inimesteni trügida. Mul on alati olnud nii, et ma ise ei loo kergelt suhteid. Kui inimesed pöörduvad mu poole ja tulevad minuga rääkima, võin olla väga avatud. Aga ise ma ei julge teha esimest sammu. Näiteks isa matuste puhul pelgasin alguses, kuidas ma sinna lähen. Peast käis läbi mõte: kes ma siis olen ja kas ma üldse olen? Kui kohale jõudsin, oli kõik hästi loomulik, mul ei tekkinud ühtki küsimust. Tol hetkel tundsin kuuluvust, et olen sealtsamast.

Oled sa ka isa pärija?

Ei tea, et oleksin.

Sa ei ole selle kohta küsimusi esitanud?

Mis ma ikka küsin? Kui see nii oleks, oleks see praegu teada. Ju siis ei ole. Ma ei tea nendest asjadest eriti midagi, aga mulle tundub, et kui see nii oleks, siis ilmselt Veera teaks ja ütleks mulle. See on delikaatne teema. Eks ma järgmine kord küsin. (Naerab)

Mida isa sulle siis pärandas?

Koomikuande ja huumorimeele ehk? Seda ei olegi nii vähe.

Homme on isadepäev. Mis jäi sul isale ütlemata?

(Mõtleb kaua.) Ma ei tea. Olen niimoodi tehtud, et püüan hoida fookust sellel, mis on, ja nendel, kes on. Kui keskenduda sellele, mida ei ole, võib ära kaduda. Kui ta praegu siin oleks, siis ma ütleksin igasugu asju. Aga ma ei taha kahetseda midagi, mida ei saa muuta.

 
---



Katrin Pärn luuletab 12-aastasest alates. Kokku on tal üle saja luuletuse. Siin on üks viimaseid neist.
täna olen lihtsalt aeg
seisan, ruttan, jooksen, hingan
sinu minuteid mõnuga venitan
kõike tean, vaikin, jõgedes voolan
lund toon ja merele tormi
ja sulle kord arutust annan
tahad võid käia minuga kaasas
meie pidu on jumala juures
oravad ratastes teevad elektrit
öökull huikab me und
sinul, mu sõber, las parandan haavad
kammin su tuju ja pea
täna olen päriselt aeg
muud sa teadma ei pea
Jaga

Vaata lisaks