Intervjuu: Ivar Põllu soovib Tartu Uuest Teatrist kaugeneda

Postimees, 5.04.2016

Kohtun Tartu Uue Teatri asutaja ja kunstilise juhi Ivar Põlluga sel korral hoopiski Pärnus, tema kunagises kodulinnas. Meie kohtumise koha määrab Põllu uuslavastus «Öös on asju», mille leiab Endla teatri mängukavast.

Esietenduse hommikul on Põllu rahulik, avatud ja sõbralik nagu ikka. Ütleb, et eelmisel õhtul viskas ta ära lavastusega seotud märkmed ning see on väga mõnus tunne. Vaid tekstiraamatu jättis alles. Äraviskamist põhjendab lavastaja aga sellega, et muidu tekib elus liiga palju pahna. «Enamasti tegelen kõigi nende asjadega, mis on jäänud tegemata,» vastab ta küsimusele, milline on tavapärane esietenduse hommik.

Pärnus lavastab Põllu teatri loomingulise juhi Ingomar Vihmari kutsel. Samas tunnistab ta, et oleks võtnud vastu ka mõne teise teatri pakkumise. «Olin just mõelnud, et võiksin teha midagi väljaspool Tartu Uut Teatrit.»

Küsimusele, miks just Mati Undi romaanil põhinev lavastus «Öös on asju», vastab Põllu lihtsalt: pakuti. «Alati on toredam, kui keegi teine teeb ettepaneku, sest ise ei pruugi selliste ideede peale tullagi. Tartus teostan enamjaolt enda ideid, seega on väljaspool põnevam teha teiste ideid.»

Sealjuures peab ta näidendit «Öös on asju» autoriteatri lavastuseks, mis on inspireeritud Undi romaanist. «Nagu Unt ise käis klassikute teostega väga vabalt ringi, käitusin ka mina samamoodi – respektiga, aga vabalt.»

Olite 2004. aastal sunnitud Endla teatrist lahkuma. Kui palju on nende aastatega teater muutunud?

Teatris toimuvad elu ja areng spiraalina ja seega on Endla mõnes mõttes võib-olla jõudnud tagasi peaaegu samasse punkti, kus kunagi oldi, sest siin just lavastati uuesti «Tramm nimega Iha»... Aga samas pean tunnistama, et siia tulles ei saanud ma väga palju teatriga tegeleda, olin iseendaga kimpus ja pidin oma lahkumisega seotud deemonitega toime tulema. Kõik kohad ja inimesed on ju samad.

Miks teile ei meeldi kellegi teise teksti lavale tuua?

Ju ma siis ei oska. Olen seda ühe korra proovinud. Tegin Mart Aasta «Äralennuvälja», aga seal paiskasin kõik segi, nii et autor oli pärast pehmelt öeldes solvunud. Õnneks sai Mart oma teksti eest kultuurkapitali parima näidendi preemia.

Näidenditega on nii, et keegi on teksti valmis kirjutanud ning sellesse kogu oma elu ja mõtted pannud, siis on ta selle triks-traks lukku keeranud, võtme üle pea jõkke visanud ning saatanlikult naerdes lahkunud. Kindlasti oleks väga huvitav näidendit lahti muukida, püüda aru saada, mida autor mõtles, aga ma pole ilmselt nii andekas ja püsiv, et see mulle pinget pakuks. Kuigi nii välja öeldes kõlab see väga kõrgilt. Aga paljud oskavad seda minust paremini ja miks ma peaksin siis seda tegema. Ma oskan jälle teistmoodi paremini.

Kuidas teie lavastused sünnivad? Kui valmis tekst prooviperioodiks on?

See on erinev. Päris alguses alustasin ma proove nii, et tekst oli peaaegu valmis ja ma tegin väga vähe muudatusi. Nüüd olen püüdnud olla vabam, olen näiteks esimestesse proovidesse läinud vaid stseenide kirjeldustega. Siis räägin näitlejatega nendest stseenidest ja pärast fikseerin proovide käigus valminud teksti.

Kuna Pärnu näitlejaid ma ei tundnud, siis mõtlesingi, et kuidas ma nüüd kirjutan selle näidendi valmis? Mulle tundus, et see on neile sama ebahuvitav kui minule valmis näidendi ette võtmine. Esimesel nädalal me lugesime valjul häälel romaani ette ja ma siis vaatasin, kellel kus silmad põlema läksid, sealt arendasin tegelasi-tegevust. Mina lähen pärast esietendust siit minema, aga nemad peavad edasi mängima. Seepärast tundus selline lähenemine õigem.

Näitlejatel võiks lavastuses olla oma osalus, nad ei pea realiseerima minu kui lavastaja unistusi. Teatritegemisel peab näitleja saama oma unistusi täita. Mida rohkem, seda parem.

Kui kontrolliv lavastaja te olete, kui palju käite vaatamas oma lavastuste etendusi ja kui palju siis näitlejatele märkusi teete?

Ma olengi nüüd selles mõttes juba päris võõrandunud, et enam ma oma lavastuse etendustele heli ei keera. Varem, kui olin helitehnik ka, siis nägin kõiki etendusi ja see muutus painavaks. Sest sa näed, kuidas inimesed hakkavad slikerdama. Samas on see väga õpetlik, sest õpid näitlejate psühholoogiat tundma. Kui mingi asi hakkab publikule väga meeldima, siis näitleja hakkab tervikule mõtlemata iga etendusega seda rohkem ja rohkem rõhutama, tõmmates nii teistelt tekki ära. Puldis olles sain ma siis pärast etendust sekkuda. Samas tuleb näitlejat usaldada. Uskuda, et oled teinud kõik selleks, et etendused õnnestuvad.

Te tulete üsna pea Pärnusse tagasi, sest lavastate loo Kuldsest Triost. Kumb materjal teile endale rohkem huvi pakub, kas «Öös on asju» või «PAO-PAO. Kuldse Trio lood»?

Kuldsest Triost lavastuse tegemise idee tuli samuti Endla teatrist... See on hoopis teistsugune materjal. Ma ei saa öelda, et üks on parem kui teine. Mõlemat on raske alustada, sest ega ma enne Unti polnud ka suures saalis lavastanud. Selles mõttes on Kuldset Triot lihtsam teha, sest vaba õhk on tuttavam stiihia.

Kuldses Trios on omad rosinad, miks ma seda teha tahan. Mulle meeldib, et selles on kaks lugu korraga. Need on samas klišeelikud lood – kuidas transameestest saavad kuulsad muusikud ja lavapoistest kuulsad näitlejad. Ühelt poolt ansamblilugu, teiselt poolt teatrikomöödia, kus näidatakse, kuidas asjad lava taga toimuvad.

Milline on teie suhtumine Kuldse Trio muusikasse?

Mul on kõik laulud peas. Istusin vanaema juures lambaaia peal ja laulsin oma täditütardele Kuldse Trio laule. Ma olen selle muusikaga üles kasvanud. Mulle meeldivad need lood.

Mis teie lemmiklugu on?

Neid on kümmekond ja ma loodan, et neid saab lavastuses kasutada. Kuigi ainult lemmikuid ei saa ka kasutada, sest lood peavad sobima ka dramaturgiliselt.

Otsite vaheldust Tartu Uues Teatris lavastamisele. Kas te olete oma teatrist väsinud?

Nii ei saa öelda. Arvan, et vaheldus kulub ka Tartu Uue Teatri inimestele ära.

Niikuinii pidi Uues Teatris uus ajajärk tulema. Meil on nüüd ka direktor, kes teatris asju haldab ja inimestevahelisi suhteid organiseerib. Mina püüan teatri loomingulist palet suunata.

Võib-olla lõpuks selgub, et seda loomingulist juhti polegi vaja. Olen tulevikule avatud, sest tundus, et aeg on sealmaal, et Uus Teater ei pea olema Ivar Põllu teater.

Mida see tähendab?

Teater võiks olla suurem. Minu kõrval on alati olnud teisi lavastajaid ja neid on ka tulevikus, aga ma ei saa praegu neid plaane avaldada. Nagu kirjutasime alustades: Tartu Uus Teater on avatud platvorm. Ja iga lavastusega peaks uuesti defineerima sõna «uus». Kui mina seda ühel hetkel teha ei oska, siis peaks seda tegema keegi teine. See on ju loogiline.

Mina jään teatriga endiselt seotuks, näiteks kohe sügisel on tulemas ka uus lavastus, millest ma ei saa palju rääkida, võin vaid öelda, et teeme seda Eesti Rahva Muuseumi uues teatrisaalis.

Publik armastab teid, žüriid samuti. Viimased lavastused, lisaks Renate Keerdi tööd, kandideerisid teatriauhindadele. Miks teile tundus, et Tartu Uus Teater vajab uut ajajärku?

Võib-olla just seepärast ongi vaja. Nagu president Ilves tsiteeris: see, mis on meid siia toonud, ei vii enam edasi. Olen Uut Teatrit teinud varsti kaheksa aastat, teinud seal peaaegu kõike peale näitlemise, aga ühel hetkel tekkis tunne, et kui praegu muutust ei tee, siis kolme aasta pärast on juba hilja teha. Praegu me saame seda teha, praegu on kõik hästi või nibin-nabin hästi, sest alati pole kõik absoluutselt hästi.

Mulle tundub, et Tartu Uue Teatri kasvamiseks ei peaks me ninapidi nii koos olema. Meil on toimiv loomenõukogu ja näitlejad, kes tunnevad, et nad on ise osalised ja ongi. Seega on just praegu kõige õigem hetk struktuuri muutmiseks. Kui me alustasime, siis oligi vaid kaks-kolm inimest, kes tegid kõike. Nüüd oleme aga kasvanud organisatsiooniks, millel on maja, inimesed saavad palka jne. Kõigele lisaks korraldame ka nüüd teatrifestivali Draama.

Me peame asju pisut ümber mõtestama, et mitte mõne aja pärast avastada, et kogu rõõm on otsas, kohustusi on järjest juurde tulnud ning järelikult peame uksed kinni panema või jätkama rõõmutult aegade otsani.

Te ise ju võtate neid kohustusi juurde.

See juhtub iseenesest – asjad kuidagi paisuvad, siis tuleb võtta inimesi juurde, kuid ikka juhtub, et inimesed teevad liiga palju tööd ja siis tahavad puhata, seejärel tuleb taas uusi inimesi juurde võtta... Tulebki leida tasakaal, et ei peaks ülemäära suureks kasvama.

Draamafestivali konkursil osalesite ikkagi ju vabatahtlikult. Mis teid käivitas?

Paljud meie teatri inimesed on draamafestivali minevikuga. Me ei tahtnud, et festival Tartust lahkuks, seega võib öelda, et teataval määral oli tegemist missiooniga.

Aga mida see endaga kaasa toob, ei saa hetkel veel rääkida, sest me oleme praegu vaid võitnud konkursi, aga ühtegi lepingut pole sõlmitud ja seega ei tea me ka rahalisi võimalusi. Teame vaid seda, et festivali enam kultuuriministeeriumi eelarvest ei rahastata.

Mulle tohutult meeldis «Baskin ehk Nalja põhivormid», nii lavastuse ülesehitus, tekst kui ka näitlejate mäng. «Odysseia» ja «1987» on mul kahjuks nägemata, kuid kõigi kolme lavastuse eest kandideerisite te aasta lavastaja auhinnale. Kui oluline teile selline tunnustus on?

Kui ma ütleksin, et ei lähe korda, siis ma valetaksin. Loomulikult on see väga tore. Teatri seisukohast võtan ma seda kui head reklaami. Väiksele teatrile on iga esiletõstmine tähtis, meie reklaamimahud on kasinad, me ei saa suuri kampaaniaid kunagi lubada.

Seepärast olen ma rahul igasuguse nominatsiooniga, sest ma võtan seda teatri võiduna. Kas mul endal seda vaja on, see on teine küsimus.

Arvan, et näitlejatele, neile, kes laval on, läheb seesugune tunnustus rohkem korda ning veel rohkem läheb korda sellest ilma jäämine.

Minu arvates oleks Katrin Pärn kindlasti pidanud oma «Baskini» rollidega kandideerima: ta on võrratu! Pärn on iga aastaga aina huvitavamaks näitlejaks muutunud.

Kindlasti. Aga «Baskin» oli komöödia: see on ju madal žanr.

Mis see komöödia on? Lugesin just Teater. Muusika. Kino «Baskini» arvustusest, et komöödia on see, mis suhtub oma kangelastesse negatiivselt. Kui komöödialavastus on kangelaste suhtes kaastundlik, siis pole see komöödia. Seega ainult farss ongi selle järgi komöödia. Läks viltu!

Kas Kuldse Trio lavastus on komöödia?

Minu mõistes küll. Aga mina ei suuda tegelastesse mittemõistvalt suhtuda. Ma ei saa panna tegelasi olukordadesse, kus ma ise ei suuda olla, või panna tegema seda, mida ma ei suudaks teha.

Seega teie tegelased laval mõrva ei soorita?

Ma veel ei tea, võib-olla on mõni situatsioon, kus ma oleksin valmis tapma või siis surma saama. Pole proovinud.

Mis on Tartu Uue Teatri saladus? Teid armastavad nii publik kui ka kriitikud.

Kriitiliselt ja irooniliselt öeldes oleme teinud turvaavangardi.

Kuna meie tegutsemine ja püsimajäämine on rahaliselt algusest peale habras olnud, siis me ei ole saanud oma tulevikus kindlad olla.

Me oleme pidevalt teinud viimaseid lavastusi ja seetõttu oleme igasse lavastusse palju armastust ja süvenemist pannud. Me ei tee järjekordset tööd, kus peaksime jõudu säästma. «Ird, K.» pidi olema eelviimane lavastus, pärast seda pidime tegema veel «Peeter Volkonski viimase suudluse» ja siis kavatsesime lõpetada, sest tundus, et olime pankrotis...

Inimesed, kes on meil tööd teinud, on piisavalt auahned, sest nad näevad lavastuses kaasategemises head võimalust eneseteostuseks. Kui ma näiteks mõtlen Katrin Pärna või Nero Urke eduloole, siis on nad saanud just selles teatris olla päriselt tähtsad ja vajalikud, olla keegi, teha rolle, mida nad teistes teatrites ei saanud sel ajal teha. Noh, nüüd, nüüd on teine asi.

Teie jutust võib jääda mulje, et rahaline kitsikus mõjub kunstile hästi.

Raha ei tee kindlasti teatrit. Kui sul on väga palju raha, siis ei pruugi sündida head teatrit. Rahalised raskused ei takista ühegi hea lavastuse sündi. Kui raha liiga palju ei ole, siis tuleb leida nutikamaid lahendusi. Mis võivad olla lausa head. Aga rahaliste raskustega teatri tegemine võib lihtsalt väga ootamatult otsa saada. Inimesed väsivad ja lahkuvad.

Kui raha peale ei pea mõtlema, võib juhtuda, et kui laval on vaja valget seina, siis võetakse kõige kallim ja lihtsam lahendus, mille peale aga võib juhtuda, et see sein ei lähe lavastusega kokku, mõjudes hoopiski ufona. Samas see ei tähenda, et ei võiks sündida teatriimet, sest tegijad on kõik professionaalid.

Mida raskem on, seda rohkem panustatakse, et üldse midagi sünniks. Seda suurem on võimalus, et juhtub ka teatriime. Kultuuripoliitika aluseks ei saa olla see, et teha kõik võimalikult raskeks, sest siis sünnib teatriime.

Praegu istuvad koos teatrite juhid ja ministeerium, otsitakse teatrite uut rahastamismudelit. Milline see võiks teie arvates olla?

Ma olen ka selles teatrijuhtide lauas mitu aastat istunud, see on suurepärane sõu, aga see mäng käib üle minu pea. Ma ei saa võtta siin seisukohta, sest ühelt poolt ma saan aru, et raha ei ole. Samas ma näen alati, et raha ju on.

Milline see mudel siiski võiks olla, palun fantaseerige.

Ei fantaseeri. Ma näen, et liigutakse selle poole, et ehitatakse välja keskused, mida siis rahastataks ja mis ideaalis peaksid avanema väikestele truppidele, projektidele. Kaugelt vaadates tundubki see õige, sest muidu juhtub, et pidevalt tekib uusi truppe, kes tahavad endale saada kõige paremaid kõlareid, prožektoreid, toole jne. See on lõputu ahel.

Vaba Lava tekkimise idee taga oli ka Tartu Uus Teater. Kui te nüüd Tallinnas mängite, siis teete seda ikka Kanuti Gildi saalis. Miks?

Kui Vaba Lava asutati, siis see oli mõeldud väike- ja vabatruppide ehk majata meeste majaks. See, et ta muutus iseseisvaks teatriks, oli minule küll üllatus. Väga paljud ideed, mis said asutades paberile pandud, ei realiseerunud.

Minule tundub, et vabatruppide probleemi see tegelikult ikkagi ei lahendanud. Lihtsalt tekkis juurde uus ja huvitav teatriorganisatsioon, mis konkureerib vabatruppide kõrval kultuurkapitali rahale. Ka riigi rahast ampsab ta suure summa, samas riigil ongi võimalik öelda, et te saite juba endale maja, mis te veel tahate.

Te soovite kaugeneda Tartu Uuest Teatrist, aga kas kõne alla tuleks ka mõne suure teatri juhiks kandideerimine?

Mida tähendab organisatsiooni juhtimine, seda aiman ma ka Uue Teatri pealt, pealegi tähendab see võimu ja võim on mõeldud tugevatele inimestele. Ma pole kindel, et ma olen nii tugev inimene, et ma seda võimu välja kannataksin.

Pigem sooviksin võimust lahti saada, ma soovin hoida puhtaid inimsuhteid. Mulle meeldivad päris sõbrad. Mida rohkem on sul võimu, seda enam on valesõpru, kahjuks, ning mina olen liiga rumal, et neil vahet teha, ning see tekitab päris piinlikke situatsioone. Kui mõelda, millega tegeleda, kas inimeste juhtimisega või loominguga, siis mina valiksin viimase.

Loomingus peate ju ka võimu kasutama.

See on teine asi. Loomingulisest võimust on mul tegutsemise põhjuseid lihtsam endale ja teistele seletada. Sellest võimust saan ma aru.

Kui autoritaarne lavastaja te olete?

Ühelt poolt liiga sõbralik, teiselt poolt liiga nõudlik. Aga seda tuleb tegelikult teistelt küsida, sest sõltub lavastusest, näitlejatest. Mõned inimesed arvavad, et ma vihkan neid...

On juhtunud paar korda, et olen pärast etendust mõne näitlejaga tülli läinud, aga see pole ka midagi paremaks teinud, nii et ma proovin sellest hoiduda. Ma oskan väga hästi tülitseda ja viha pidada, aga ma ei naudi seda ning viimasel ajal olen suutnud sellest ka õnneks hoiduda.

 

ELULOOLIST

Ivar Põllu

Sündinud 30. oktoobril 1974. aastal

Töötanud Endla teatri dramaturgina

2008. asutas Tartu Uue Teatri ning oli kuni 2015. aasta oktoobrini ka selle juht

2011. aastal pälvis teatriliidu algupärase dramaturgia auhinna lavastuse «Ird, K.» eest, 2013. aastal pälvis teatriliidu parima lavastaja auhinna lavastuse «Vanemuise biitlid» eest

Veel olulisi lavastusi Tartu Uues Teatris: «Endspiel», «Naised valitsevad maailma ehk Opus Geographicum», «Autori surm», «1987», «Odysseia» ja «Baskin ehk Nalja põhivormid»
Jaga

Vaata lisaks