Maarja Mänd: "Illusioonid on lavastus kõigile neile, kellele..."

"Illusioonid" on lavastus kõigile neile, kellele meeldib lugu.

Kõigile neile, kellele meeldib teatris mõelda. Nii kaasa, kui lihtsalt omi mõtteid.

Kõigile neile, kes julgevad poolteist tundi vaadata vaatemängu "mina teatris".

Kõigile neile, kes ei karda, et pärast "Illusioonide" vaatamist hakkavad nad kahtlema kõiges.

Kõigile neile, kes suudavad leppida teatrist kaasavõetud Pavlovi refleksiga, mis lülitab kella tiksumise peale ajus sisse eksistentsiaalsete mõtete osakonna.

"Illusioone" pole eriti keeruline vastu võtta. St teatrisolemine pole ei sünge, morbiidne ega hingemattev, hoolimata sellest, et algusest lõpuni tegelevad loo peategelased oma eludest järelduste tegemise ja sõna otseses mõttes suremisega. Teatrisolemine pole ei piinlik ega vaevarikas, hoolimata sellest, et algusest lõpuni tegeleb publik vaheldumisi peeglist endi keskel istuvate näitlejate, iseendi ning kaasvaatajatega tõtt vaatamisega. Ei ole igav, hoolimata sellest, et näitlejad esitavad teksti nö lugemisproovi tehnikas. Pole raske mõista, et taotletud illusoorsus ei saada mitte ainult tegelassaatusi, vaid teatriõhtut tervikuna.

Aga ometi.

Aga ometi. Kuigi "Illusioonidega" on kõik justkui nii selge, on seda arusaamist peaaegu võimatu sõnastada. Enda jaoks on mul kõik täiesti klaar: ma saan aru, mida autor, lavastaja, näitlejad, kaasvaatajad peeglis jne just mulle öelda on tahtnud, aga ma ei oska seda kuidagi vormistada. Sest kui otsast pihta hakata on tegemist magedate klišeedega, mis ütlevad, et teater on elu peegel, elu on illusioon jne. Jne. Jne. See kõik tundub iganenud ja labane. Aga "Illusioonid" ei ole ei iganenud ega labane, kui midagi, siis pigem uuenduslik ja... mis on labane antonüüm? Rafineeritud? Vist, jah.

Linnulennult on tegemist ju üsna nukra looga, kus kaks abielupaari, kes terve elu on sõbrad olnud, teevad elu lõpul kokkuvõtteid olnust. Süžeeplaan meenutab küll pigem situatsioonikomöödiat, kus esimene armastab teise asemel kolmandat, kolmas neljanda asemel esimest, teine aga hoopis neljandat jne-jne, kuni keegi ei saa enam aru, kes kellega on, ja kõik lähevad ikkagi lõpuks koju sellega, kellega nad tulid. Ainult, et segase naljamängu asemel on tõsiselt võetavad nukrad elusaatused inimestel, kes vaevlevad illusioonide käes, mis armastus on ning kelle vastu seda tunnet tunda.

Lisaks inimeste vaheliste suhete illusoorsele olemusele, on illusioonid peidus ka kitsamalt sõpruskonna, laiemalt kogu- või ühiskonna tasandil. Lavastuses tekitab seda sõna "teadupärast" vaba kasutamine. Teadupärast on üks või teine inimene väga hea huumorisoonega, seega on tal väga raske olla tõsiseltvõetav, sest iga ta sõna ja tegu on naljana tõlgendatav. Ja sealt edasi on ju nii kerge teha nalja, sest ühis-, kogu- või sõpruskond ootab seda. Samasugusesse illusioonidepöörisesse satuvad kõik tegelased, kes on teadupärast ausad inimesed. Või teadupärast väga head inimesed. Või teadupärast ükskõik mis sorti iseenesestmõistetavad inimesed...

Siit edasi on ka juba tegelase-näitleja suhe üks suur illusioon. Sest kui Katrin Pärn räägib näiteks lugu mehest ja naisest, siis võiks ju eeldada, et ta teeb seda naistegelase positsioonilt. Et salamisi tema ongi see naistegelane, kes on teadupärast väga hea huumorisoonega. Aga miks siis Siim Angerpikk teeb terve etenduse jooksul üpris kaheldava väärtusega nalju? Kas mitte tema ei ole nüüd hoopis "hea huumorisoonega"...?

Ja tegelikult on ju kogu see teatriõhtu üks suur ja rasvane illusioon, sest piletiraha makstakse t e a d u p ä r a s t ikkagi pimedas saalis valgustatud lavale vaatamise eest, kus näitlejad moonutatud häälega rääkides veidraid poose võtavad ja mitte valgustatud saalis koos näitlejatega peeglisse või nende digitaalsesse tekstiraamatusse vaatamise eest. Ma olen Tartu Uue Teatri proovisaalis käinud tuhat korda. Ma teadsin enne etendust, kuidas publik on paigutatud, millises seinas peegel on ja millise illusiooni see mulle looma peaks.

Ja ikkagi suutis mu aju genereerida mõtte, et "täna on siis publik teisel pool", kui nägin saali uksest sisse astudes peegeldusest inimesi justkui teisel pool istumas. Ruumis, mida tegelikult polegi. !!!

...

Pikk paus.

...

Seda mõtete umbsõlme arutan ma ilmselt veel hulk aega lahti. Mul ei ole selle vastu midagi. See on okei.

"Illusioonid" on selle lavastuse ainuõige pealkiri. Kõik järeldused, mis selle põhjal enne nägemist tehtud on, on illusioonid. See on ka okei.

Aga ära tuleks vaadata sellegi poolest.

Lõpp.
Jaga

Vaata lisaks