Hedi-Liis Toome: Olemise • talumatu • kergus

Areen, 24.04.2015

Jaanika Arum annab oma lavastuses sõna naistele, keda me iga päev oma ümber kohtame, aga keda me samas ei näe, kirjutab Hedi-Liis Toome.

“Mulle meeldib, et ma ei tea, mis tunne on elada lapsega ühetoalises korteris ühe kummimadratsi peal. Mulle meeldib, et mu pangakonto ei ole arestitud, sest ma olen võlgu 18 000 eurot korteri eest, mida mul enam ei ole. Mulle meeldib, et ma ei ole kunagi kolinud kellegi juurde oma lapse heaolu tõttu. Mulle meeldib, et ma olen vaba ja iseseisev ja pean ainult iseenda eest vastutama.”

Need näitlejanna Jaanika Arumi poolt Tartu Uue Teatri lavastuses “kokku • kukkumise • hetk” öeldud sõnad on aus ja valulik kommentaar neile töötute üksikemade lugudele, mida näitlejanna tunni aja jooksul publikule etendab. Arvestades üksikemade arvu Eestis, teab igaüks kedagi, kes teab kedagi, kes on üksikema. Ja seetõttu meeldib ka mulle, nagu Jaanika Arumilegi, see, et ma ei pea elama (töötu) üksikema elu.


Siiski ei ole “kokku • kukkumise • hetk” tavapärane (Eesti) dokumentaalteater, kus räägitakse eestlaste või Eestis elavate inimeste raskest elust, vaid pigem otsingulise püüuga uudset teatrikeelt kasutav lavastus (loe: postdramaatiline teater), kus tegeletakse ka lisaks enda kui kunstniku defineerimise ja teatri vormimängudega.

Ettekantud lood ei ole terviklikud, vaid fragmendid, pildid, mis tekitatakse üksikute rekvisiitide, valguse, liikumise, kostüümi, grimmi abil. Arum ei kehastu nendeks naisteks, vaid otsib ennast nende kaudu. Näitlejanna on ka mitmes intervjuus maininud, et lavastus pakkus võimalust endale ja oma hirmudele näkku vaadata. “Mis näoga ma endaga tõtt vaatan? Mis näoga ma endale otsa vaatan? Kuidas ma vaatan? Mida ma näen? Ma ei vaatagi. Ma mängin. Ma mängin. Ma mängin karakterit. Teen teatrit, teatrit, teatrit.”

Tahtmatult tekib soov tuua paralleele TUTi sotsiaalse nutulavastusega “Elud” (lavastaja Andres Keil, 2009), kus räägiti Eesti prostituutide elulugusid. Väga siiralt, ausalt ja puudutavalt räägiti. “kokku • kukkumise • hetk” liigub aga “Eludest” sammukese edasi, kuna sõna saavad naised, keda me iga päev oma ümber kohtame, aga samas ei näe – naine rattaga Säästumarketist tööle sõitmas, naine, kelle tööks on saevabrikus iga päev kümme tundi laudu ühest kohast teise vedada, naine, kes elab koos Härraga, sest siis on lapsel oma tuba.

Vaatajana tundub, et tunniajalisse lavastusse on ehk kuhjatud liiga palju vormi ja sisu. Aktiivne “roll” on antud lavameistrile, valgustajale, grimeerijale, aga see tundub kohati punnitatud ja kunstlik. Ja mitte sellepärast, et tegemist pole professionaalsete näitlejatega, vaid pigem seetõttu, et see ei ole orgaaniline. Oluline roll on ka elaval muusikalisel kujundusel, mida teeb Odd Hugo ehkRando Kruus ja Oliver Vare. Ja kuigi muusikud on kogu lavastuse aja valge läbipaistva kardina taga ning ka lavale toodud taustajõud on seal vaid hetkeks, lahustub Arum neisse vahel isegi liiga palju.

Vaatamata dokumentaalsele alusele laval esitatud lood ei puuduta, ei jää kummitama. Aga see tundub taotluslik. Need lood ei alga ega lõpe Tartu Uue Teatri laval, vaid kestavad edasi.

Jaga

Vaata lisaks