Hedi-Liis Toome: 1987, pluss-miinus kolm aastat

Postimees, 24.02.2015

Ivar Põllu ja Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia 10. lennu lavastus «1987» Tartu Uues Teatris on õnnestumine. Ja seda just lavastuse mitmetasandilisuse tõttu – ei räägita ühtegi sõna, puudub üks konkreetne lugu, noored näitlejad on pea kogu lavastuse gaasimaskides, mistõttu on neid võimatu eristada, aga tõlgendusvõimalusi pakub lavastus mitmeid.
Fooniks on Ivar Põllu enda loodud suurepärane muusikaline kujundus, tema lavastajakäekirja läbivalt isikupärane element. Lavastuse aluseks on tudengite endi poolt proovides tehtud etüüdid, milles siiski läbivalt esinevad teatud liikumise ja muusika mustrid ja erinevates stseenides on tihti samad tegelaskujud, nagu näiteks ennast alati igal pool kiiresti purju joov mees, kolme väikese lapsega perekond, kellel neljas tulekul, ja monumendi ette lilli toov vanamees.

Lavastuse tutvustuses vihjatakse Orwelli «1984-le» ning gaasimaskides igapäevatoimetusi tegev sarnastes riietes ja portfellidega anonüümne mass on ilmne esimene paralleel, mis tekib. Laval ei ole erksaid värve, kõik on ühesugune – pruunikas, punakas, hallikas. Kõik liiguvad pidevalt, aga mis eesmärgiga ja kuhu, ei tundu oluline.

Elatakse ja ollakse täiel rinnal, aga selle kohta ei esitata põhimõttelisi filosoofilisi küsimusi. Samas ei näidata publikule üheselt represseeritud ja masenduses ühiskonda, kes igapäevaselt Suure Venna valvsa pilgu all hirmus elab. Võib-olla polegi tegemist aastaga 1984, vaid sümboliseeritakse aastat 1987 või veelgi enam, selle aasta ja ajastu alternatiivset reaalsust?

1987 on suure osa lavastuses üles astuvate näitlejatudengite sünniaasta. See tähendab, et Y-galeriisse ehk Tartu Ülikooli kirikusse toodud lavaruumis liiguvad ringi ärkamisaja lapsed, need, kes on veel sündinud Nõukogude Eestis, kuid oma teadliku elu elanud Eesti Vabariigis.

See põlvkond on teatud mõttes üsna skisofreeniline – nad on sündinud väga erinevasse riiki võrreldes sellega, milles nad tegelikult elama hakkasid. Veelgi tugevam on see tendents muidugi neis (mina saaksin öelda, et meis), kes sündinud varem, 1980ndate esimeses pooles. Meie mäletame ähmaselt näiteks teletorni kaitsmist, Balti ketis või öölaulupeol osalemist, ka inimkaotusi Vilniuses.

1980ndate lõpus sündinutele on see kõik teadmine, mis kuuldud vaid lugudest. Just seetõttu tahakski «1987-s» loodud maailma tõlgendada ka kui noorte nägemust sellest samast aastast ja ajastust, mis kolm aastat hiljem, 1990ndaks on juba täiesti muutunud.

Õhus oli Eestit ja elati mitte päevade, vaid tihti tundide ja minutite kaupa. Ka lavastuses on stseen, kus üks tegelane avastab, et eksisteerib mingi teine elu väljaspool gaasimaskimaailma, mis tähendab, et teistsugune elu on võimalik, aga sellega ei osata sellel hetkel veel kohaneda.

Lavastusele saab ette heita kahte asja. Esiteks lasteteatri stseeni lavastuse keskel, mis on küll ülinaljakas, kuid tekitab küsimused, miks siin ja miks praegu. Teiseks võib küsida, kas tudengite diplomilavastus peaks olema selline, kus lavalolijaid on tegelikult nende kostüümide tõttu võimatu eristada, vaatamata sellele, et lavastuse võlu peitubki ühetaolisusega mängimises ja sellesse pikitud invariantides.

Kõige suurem libastumise koht on lavastuse uussiiras lõpp, mis mängib romantilise imaluse ning patriootlikkuse ja ausa eneseavamise piirimail, kusjuures on osale publikust just esimese tõlgenduse tõttu arvatavasti liig mis liig. Maskideta, kitarri saatel lauldud «Ei ole üksi ükski maa» on korraga kurb ja ilus, sest see stseen pakub ühelt pool õudse ja alternatiivse võimaluse, kuidas 1980ndate lõpp oleks võinud pöörduda, kui Eesti või Nõukogude Liit oleks otsustanud relvad kasutusele võtta, teiselt poolt aga on selles stseenis siiras lootus, et noor põlvkond hoolib ja saab aru vabaduse väärtusest ja selle haprusest.
Jaga

Vaata lisaks