headest hetkedest: EDU - Tartu Uus Teater

headest hetkedest 07.03.2011

Mulle meeldib, et kui päeval tekib tahtmine teatrisse minna, siis Uude teatrisse õhtuks ikka pileteid saab. Pingid on küll Genialistide klubis oluliselt ebamugavad, kui nendes teatrites, kuhu tuleb piletid mitu kuud ette osta, aga vähemalt ei saa nendes pinkides istudes magada.

Halb ei olnud, aga väga hea ka mitte. See etendus oli minu arvates hästi ebaühtlane. Kohati oli tõesti tunne, et oleks pink mugavam, vajuks silm vist päris kinni. Enamus teksti oli siiski vaimukas ja tore. Näitlejate tase oli ka ebaühtlane. Leino Rei oli sel korral staar. Tõesti sümpaatne tegelane. Ja Tõnis Leemets oma musikaalse, aga ka sõnalise panusega oli hea – tema Raadio 2 sinu saate saatejuhi hääletämber ja kõnemaneer ajab iga kord naerma. Aga Mart Aasa pingutatud saarlase aktsendiga roll oli küll nõrk.



Alguses oli laval kummaline liikumine. Kõndisid mööda jooni vaikuses, erineva kiirusega, kummaliste kõnnakutega. Kõigil valged särgid seljas. Hirm tuli peale, et äkki teevadki nii terve etenduse aja. Ei tea kas see pidi tähistama seda, kuidas kõik mingit joonnt mööda edu poole lähevad. Etenduse põhisõnumina jäi mulle kõlama üsna ootuspäraselt see, et mõelge ikka igaüks enda jaoks välja, mis on edu teie jaoks. Ei ole vaja võõraid mõtteid ja eesmärke, käige oma teed. Võibolla mõtlesin selle ise välja, võibolla seda polnud seal. Aga kuna IDentiteedi sõnum kõlas umbes samamoodi, siis ma läksin EDU vaatama eeldades, et see räägib sama juttu. Tunduvad sellised noored idealistid need uue teatri tegijad.



Fotod: Tartu Uue Teatri kodulehelt

Kahju on, et head killud meelde ei jää. No tõesti, ühtegi nalja ei tule meelde. Aga nalja seal oli küll.Piisavalt jaburust ja kummalist nalja ka.

Selline suht vaimuvaene arvamusavaldus täna mu küüslauguhõngulisest ja põdrasamblatee meeleolulisest diivaninurgast. Haigus sai mu kätte.
Jaga

Vaata lisaks