Hanna Marrandi, Postimees, 27.10.2020
Tartus Ülejõel asub üks legendaarne baar, mis on alati valmis varahommikusi pidulisi oma rüppe võtma. See kultuurilooline paik kannab nime Ümarlaua baar ja suur ümmargune laud ongi joogisaali ehteks. Kujutan ette, et selle laua taga on sündinud tutvusi ja sõbrunemisi, vahest on lauakaaslased tundnud ennast mõne ühiselt veedetud tunni jooksul ka ümarlaua rüütlitena, kes maailmas õigluse jalule seavad.
Näitlejad laval iseendana
10. oktoobrist alates on Tartus võimalik ümarlauas viibida ja tutvusi sobitada ka Tartu Uues Teatris, kus Kadri Noormets on välja toonud «Ümarlaua»-nimelise lavastuse. Sarnaselt baari-ümarlauaga on ka Noormetsa lavastuse üks eesmärke tekitada ajutine kogukond. Publik võetakse algusest peale omaks ja kaasatakse osavalt.
«Ümarlaua» puhul ei saa rääkida neljanda seina lammutamisest, sest seda ei loodagi: juba enne etenduse algust jutustavad näitlejad publikuga kui võrdsetega ja vaatajatele antakse võimalus mängu õnnestumisse panustada See eeldab ühest küljest suurt usaldust publiku vastu, teisalt ka riskeerimisjulgust. Tegijad eelistavad põnevust ja juhuse võlu liigturvalistele valikutele.
«Ümarlauda» kirjeldab kõige paremini märksõna «mäng». Mäng mõtetega, näitlejate omavaheline mäng, näitlejate mäng publikuga. Miks mitte ka publiku mäng näitlejatega, võimalusi selleks leidub. Kadri Noormets lausus Kuku raadio «Publikumärgi» saates, et lavastuses antakse vabad käed nii vaatama tulnutele kui ka etendajatele. Lavastusel on küll olemas selge raamistik, kuid selle sees on paindlikkust palju. Laval seatakse hüpoteese ja visatakse õhku seoseid, mis võivad olla nii absurdsed kui ka loogilised. Iga väljaöeldud mõttekäik ärgitab fantaasiat ja hoiab publiku tähelepanu saalis toimuval.
«Ümarlauas» puudub väljamõeldud loo jutustamine, samuti ei kujuta näitlejad tegelasi, vaid on laval iseendana. Viibitakse ühiselt teatriruumis ja ollakse avatud mängule. Siit koorub välja ka teine «Ümarlaua» motiiv, milleks on kogukonna loomine. «Ümarlaud» balansseerib täpselt osavõtuteatri piirimail, publikut ei sunnita lavale astuma ega eraelulisi detaile avaldama, kuid samas jäetakse piisavalt lahtisi otsi, et soovi korral saaks vaataja neist kinni hakata, omaenda seoseid luua või sõna sekka öelda.
Esireas istuja võib tunda end turvaliselt, teda ei kaasata mängu, kui ta pole selleks nõusolekut andnud. «Ümarlaua» etendajad suhtuvad publikusse sooja mõistmisega ega püüa kelleski tekitada ebamugavust, mis tundub olevat sageli osavõtuteatri lavastuste (ala)teadlik eesmärk. Sunnitud isolatsiooniaja järel räägitakse jätkuvalt palju inimestevaheliste ühenduste loomisest ja kogukonna tekitamisest.
See on koroonaajastul elanute ühine murekoht: kuidas olla seotud ja jääda seotuks olukorras, kus liigne lähedus on ohtlik. Vähemalt «Ümarlaua» kogukonda kuulub igaüks, kes paar tundi oma õhtust sellele pühendada soovib.
«Ümarlaud» loob ühendusi ka näitlejate endi vahel, nimelt on see esimene Tartu Uue Teatri lavastus, milles löövad kaasa kaks äsja lavakooli lõpetanud näitlejat: Martin Kork ja Ekke Hekles. Peale nende on laval ka Maarja Jakobson ja Helgur Rosenthal, kes mõlemad on pikalt Uues Teatris mänginud, ning lavastaja Kadri Noormets ise. Kokkumäng toimib algusest peale, tundub, et noored näitlejad on hästi omaks võetud.
Fantaasiaküllane kujundus
Sarnaselt Kadri Noormetsa eelmise lavastusega Tartu Uues Teatris («Mobiilsed definitsioonid», 2019) on «Ümarlaua» lavakujundus detailirohke ja nutikas, kuid tähelepanu on pööratud ka mugavusele. Lavastuse silmapaistvaim kujunduselement on kunstnik Kairo loodud unenäoline rohkete elementidega laemaal, mis on lavastuses ühtaegu nii inspiratsiooniallikas, peegeldus pärismaailmast kui ka lihtsalt silmailu.
Helesinisel taustal naivistlikult kujutatud tarbeesemed, loomad ja muud elusolendid annavad lavastuse kesksele mängumotiivile visuaalse fooni. Tahtmata kõike ära rääkida, võib siiski mainida, et lavakujunduses on teisigi silmapaistvaid lahendusi, mis samuti fantaasiat ergutavad.
Lustlikkust ja tegemisrõõmu on tunda kõiges: nii näitlejate tegevuses, kujunduses kui suhtluses publikuga. «Ümarlauda» tasub vaatama minna, et õppida uuesti hindama mängimise kunsti ja leida hinges üles oma sisemine laps. Mine tea, ehk ei tahagi temast enam lahti lasta.
"«Ümarlaua» puhul ei saa rääkida neljanda seina lammutamisest, sest seda selles lavastuses ei loodagi."
«Ümarlaud»
Initsiatiiv/lavastaja Kadri Noormets Dramaturg Aare Pilv, lava Tanel Russ, maal Kairo
Laval: Kadri Noormets, Maarja Jakobson, Helgur Rosenthal, Ekke Hekles, Martin Kork
Esietendus 10. oktoobril Tartu Uues Teatris
HANNA MARRANDI teatrikriitik
Hanna Marrandi/Postimees: Vaataja, astu «Ümarlaua» kogukonda!
27.10.2020
Jaga