Tartu Uue Teatri ja Vanemuise koostöölavastus
Laval: Ilo-Ann Saarepera, Maarja Johanna Mägi (Vanemuine), Martin Kork, Veiko Porkanen (Vanemuine)
Autor-lavastaja: Reimo Sagor (Vanemuine) ja trupp
Dramaturg: Sven Karja (Vanemuine)
Kunstnik: Fey Piir
Valguskunstnik: Kärt Karro
Muusikaline kujundaja: Indrek Asukül (Vanemuine)
Plakatikunstnik: Triina Britt Aumere
Produtsent: Maarja Mänd
Esietendus 10. veebruaril 2023 Tartu Uues Teatris
Tartu Uue Teatri ja Vanemuise koostöös sündinud lavastus "Vaba(n)dus" kasutab esteetilises plaanis võtteid, mida publik Uue Teatri laval nii mõnigi kord näinud on: murtakse neljas sein, publik on paigutatud keset ruumi paikneva lava igasse külge. Pooled etendajad ja lavastajagi on seekord aga pärit Vanemuise teatrikoridoridest.
Ühe mõiste mitu tähendust
Narratiivse jutustuse asemel ühendab lavastuse stseene alateemana märksõna vabadus, mis aeg-ajalt muundub vabandamiseks. Teemavalik passib praeguse ajastuga muidugi mitmes mõttes suurepäraselt kokku. Esiteks elame ajal, mil Euroopa piires leiab aset aktiivne sõjategevus, mis ukrainlaste vabaduse ohu alla on seadnud. Seekordne Eesti Vabariigi aastapäev tuletas vabaduse haprust ja väärtuslikkust eriti tugevates toonides meelde. Teisalt on värskelt meeles koroonapandeemiast tingitud piirangud, mida osa kodanikest pidas samuti isikuvabadusele limiite seadvaks. Lisaks kõigele toimusid hiljuti riigikogu valimised, mis andsid võimaluse valikuvabaduse ja kodanikukohuse üle juurelda.
Liiga suure vabadusega kaasnevad valikuküllusest tingitud raskused: mida võtta ja mida jätta, kui piiranguid pole ette antud? Selle probleemi otsa on komistatud ka "Vaba(n)dust" lavale tuues. Tundub, et lavastuse loomisel oli sooviks publikuni tuua võimalikult palju vabaduse eri vorme ja väljundeid. Nii ongi lavale jõudnud rohkelt teemasid isikuvabadusest sõnavabaduse, riikliku vabaduse ning usuvabaduseni. Lavastus oleks aga võitnud hoopis sellest, kui ideedekompotist oleks pinnale kerkinud tihedama sõelaga välja valitud kontseptsioonid. Hetkel lavale jõudnud materjal püüab haarata ühe sõna kõiki tähendusetasandeid, kuid vaatajana tundsin puudust selgemast sõnumist. Mis on siis ikkagi see tuum, mida "Vaba(n)dusega" edastada püütakse?
Modernsusest klassikani
"Vaba(n)dust" žanriliselt liigitada on küllaltki keeruline ülesanne. Lavastuses on füüsilist atleetlikkust nõudvaid stseene, mille elluviimisele aitab eriti kaasa lavakujunduse keskne element, mida avastamisrõõmu huvides siin nimetama ei hakka. Samas kasutab "Vaba(n)dus" ka palju intertekstuaalseid viiteid eesti kirjandusklassikale, mis aitavad eriti kaasa riikliku vabaduse temaatika esiletoomisele. Lavastust raamivad katkendid Eduard Bornhöhe "Tasujast" ja Viivi Luige "Seitsmendast rahukevadest". Esitatud katked hoiavad vaataja mälus teadmise, et vabadus ei ole kunagi iseenesestmõistetav, selle nimel on verd valatud ning kuskil, meist mitte väga kaugel, juhtub see endiselt.
Lavastuse emotsionaalsel tasandil on oskuslikult omavahel varieeritud raskeid ning lõbusaid stseene. Valupunktidele osutavad stseenid vahelduvad lustliku mänguga, kusjuures viimase osas on etendajatele jäetud ka parasjagu improvisatsiooniruumi. Stseenivahetustel on suur osatähtsus Kärt Karro valguskujundusel, mis kasvatab pinget või vajadusel seda vastupidi maandab. Mõned mängulised stseenid esitatakse pimedas või teadlikult osa publiku eest varjatult, ärgitades vaatajaid sel moel kasutama hoopiski kuulmismeelt.
Lustimine ideetiheduse arvelt
Vabadust lahatakse ka stseenide kaudu, mis tekitavad rohkem küsimusi. Näiteks viide burkasid kandvatele araabia naistele mõjub Eesti kontekstis võõristavalt ja ebavajalikult. Teisest kultuuriruumist pärit traditsiooni skemaatiline lavaletoomine ei aita tegelikult kaasa kultuurilise tausta mõistmisele, ei tekita dialoogi ega utsita vaatajat islamitavadesse süvenema. Sel moel lühidalt nentida, et islami tavadele vastava riietuse kandmine pärsib naiste vabadust, on liiga pealiskaudne ning väitena ka juba teada-tuntud.
"Vaba(n)dus" on lavastus, mida saalis istudes on huvitav jälgida, sest nii stseenide tehniline ülesehitus kui sisu varieerub, neisse jagub krutskeid, publiku kaasamist ja üllatavaid üleminekuid. Kui aga hiljem hakata järele mõtlema, milliseid uudseid mõttekäike või ideealgeid lavastus tekitab, siis neid on vähevõitu. Püüe vabaduse mõistet kõikehõlmavalt haarata tähendab, et stseenid jäävad paraku filosoofilises plaanis pealiskaudseks, lavastuses tervikuna puudub loogiline areng ja fokusseeritus. Mõtted on publikule ette antud ja ka juba lõpuni mõeldud, mistõttu isiklikku tõlgendamisruumi jääb väheks. Kiita saab "Vaba(n)dust" aga tehnilise teostuse ja etendajate väljapaistva mängurõõmu eest.