Teisel jõulupühal sain sõnumi, et proua Agnes Rohumaa soovib minuga kohtuda Inglisillal homme kell 18.49. «Hingede öö» asjus. Riietus pidulik.
Olin kohal mõni minut varem ning proovisin silmadega otsida, kus need osalusteatri tegijad siis end peidavad – äkki silla all või kusagil puu taga? Ei näinud kedagi. Juba hakkas kergelt ärev. Äkki ma tõlgendasin sõnumit liiga poeetiliselt ning tegelikult tuleb ikka ise muuseumisse minna. Lõpuks, tegelikult lihtsalt ülitäpselt, näitleja saabus ja minu personaalne rännak sai alata.
Eesti teatris on 1953. aastal kirjutatud «Hingede ööd» lavastatud kolm korda ning kindlasti ei ole need käsitlused oma vormilt võrreldavad G9 nägemusega. Siin on teatrikülastaja lavastuse peategelane ning see, milliseks reis kujuneb, on igaühe enda teha. Võimsama kogemuse saamiseks soovitan enne kindlasti raamat kasvõi läbi sirvida ning sada protsenti kohal olla. Kui olete ekstravert või meeldib teile piire nihutada, siis tundke end vabalt, kui aga eelistate pigem olla juhitud, saab ka seda.
Kogu rännakut saadab pidulik ja müstiline fluidum, mis seguneb hea magusa ootusärevusega. Justkui kontserdile minnes (tõsi, Ristikivi romaanis peategelane küll mitte ei läinud, vaid pigem sattus kontserdile). Mitte asjata pole teil palutud riietuda pidulikult – sest kõik need ülikonnad, kleidid, sallid ja kübarad, mis on pealtnäha vaid väikesed detailid, panevad sind end erilisena tundma. Vaiksemalt astuma ja tähelepanelikumalt ümbrust jälgima.
Oled oodatud
Ning isegi kui see kõik on ainult mäng ja teater, suudab trupp suurepäraselt luua õhustiku, et just sina oled sellele õhtule eriti oodatud. Näitleja võib veeta sinuga 20 sekundit, kuid sellel ajal ei mängi ta kellegi teisega. Veidi rohkem kui tunni jooksul korraldatakse vaatajale personaalne kiirekskursioon surnud mehe majas. Tartu Ülikooli muuseumi ruumides kohtub ta Ristkivi romaanist tuttavate tegelastega, kellel kõigil on külalisega mingi oma asi ajada. Seetõttu ongi hea, kui olete romaani lugenud, siis saab veidi ka temaatilist vestlust arendada.
Liigseks improviseerimiseks kõik näitlejad siiski valmis ei ole. Kui liiga palju küsida ja oma teemat ajada, jooksevad mitmedki korraks kokku ja vastuseks tuleb ikka repliik, mida nad ütlema pidid. Vaid paaris üksikus intiimsemas stseenis tekkis hetkeks tunne, et ma ei ole teatris. Samas, nagu pärastisest keskustelust ühega lavastajatest aru sain, pole romaani läbilugemine näitlejatele ka kohustuslik olnud. Meetod on teine ja näitlejaülesanne oli pigem «tekitada vaatajas tunne, et...». Mulle isiklikult meeldiks veel rohkem olukord, kus mõlemad pooled valdaksid materjali ja julgeksid vabalt mängida.
Aga see oleks juba mingi teine teater. G9 «Hingede öö» eesmärk on eelkõige panna vaataja tundma piiripealset tunnet, kus sa ei saa enam aru, kas sa oled siin- või sealpool. Piire jagub. Esiteks vaataja ja osaleja vahel. Neljas sein pole mitte lõhutud, vaid seda pole seal kunagi olnudki. Vaataja seisab juba esimeses stseenis keset lava. Ja tal tuleb kohe hakata tegelema kõigi ülejäänud piiriküsimustega, millega Ristikivi romaaniski: kas tegu on reaalsuse või unenäoga?; kes on surnud ja kas mina, peategelane, olen elus?, kuidas teispoolsus välja näeb ja kas pangakaart töötab seal?
Inspireeriv
Samas, liiga palju aega Ristikivi eksistentsialistlikus fluidumis suplemiseks ei ole, sest kogu tegevus käib väga kiiresti. Pidevalt on tunne, et oled kuskile hiljaks jäämas, ja tuleb kihutada treppidest üles ja alla, et kohale jõuda. Vahepeal on nii kiire, et isegi suund läheb sassi.
Lavastus on loominguliselt inspireeriv, sest ta tegeleb inimese jaoks kõige tähtsamaga – tema salajase siseilmaga. Ja kuigi aeg on üürike ja kogemused erinevad, on igaühel võimalus kasvõi hetkeks oma sügavama olemusega kohtuda. Trupp on vaeva näinud ja loonud selleks situatsioonid, ehitanud üles ruumilabürindi ning broneerinud kauneima saali üheks teie elutähtsaks sündmuseks.
Just täpselt sellises vormis on «Hingede öö» väga nauditav. Pealiskaudsel vaatlusel tundub, et tegemist ongi suure kaleidoskoobiga, milles, tsiteerides Agnes Rohumaa kirja «puudub igasugune mõte. Puudub keskne probleem ja sündmustik, intriigist rääkimata».
Kuid nagu modernistliku kirjanduse puhul, kus struktuur on vägagi olemas, kuid mitte läbinähtav, nii on ka G9 «Hingede öö» mõistagi lavastajate poolt läbi tunnetatud ja stseenide järgnevus väga täpselt paika pandud. Mitte midagi ei ole juhuslikku. Alati on keegi, kes näitab sulle teed või paneb kõrvaklapid pähe või ütleb, et kuule, vaata aknast välja. Tuleb vaid usaldada. Kui on öeldud, et kohtume Inglisillal, jää sinna.
See ei ole teater, mis teeks suuri kultuuris-poliitilisi üldistusi modernismi või praeguse aja kohta. Ka see, et näiteks kirjandusteadlased peavad proua Agnes Rohumaad Karl Ristikivi väliseestlasest lugejaks, kes leidis, et «Hingede öö» pole kooskõlas «ehtsa eeslaste vaimuga», ei ole siinkohal tähtis. Ning etenduse lõpus veidi uimastatud peaga muuseumist väljudes (mul võttis mitu hetke, et oma asukoht määratleda) ei pea te ennast tundma suurema ja parema inimesena, aga oleks hea, kui tunneksite end natuke rohkem iseendana.
Arvustus
«Hingede öö»
Ruumirännak ühele Karl Ristikivi romaani ainetel Tartu Ülikooli muuseumis
Vastutav lavastaja Maret Tamme
Esietendus 27. detsembril