Vikerraadio ja ERR-i kultuuriportaali ühise teatrihäälingu "Teatrivahi" viimases saates rääkisid Madis Kolk, Valle-Sten Maiste ja Meelis Oidsalu Tartu Uue Teatri lavastusest "Serafima ja Bogdan". Kolk ja Oidsalu olid lavastuse suhtes pigem kriitilised, Maistel oli lavastusest hoopis teistsugune mulje. Ühiselt tunnustati lavastuse ambitsioonikat ja leidlikku vormitaotlust.
"Mind võlus algusest peale püüd seda tohutult pikka romaani lavale tuua," sõnas Madis Kolk. "Kui teater võtab ette eepika dramatiseeringuid, siis enamasti selle taga aimad ikkagi veel ka lisaks loo jutustamise soovile ka vormitaotlust, see peaks justkui lavale andma midagi, mida näidend ei anna. Romaani jutustati kahel lavapoolel kahele publikutribüünile, sama lugu, aga erinevas järjekorras ja erinevast vaatepunktist ja esimene vaatus (Serafima vaatenurgast esitatu) tagantpoolt ettepoole ja teine (Bogdani vaatenurgast esitatu) harjumuspärases ajalises järjestuses. Vaatasin esimest vaatust heas tragöödiaootuses, ma ei saanud küll kohe aru ajalisest järjestusest, arvasin et seal on huvitavad ajahüpped, nagu vaataks "Pulp Fictionit" ja see võte iseenesest võõritas mu distantsile, ma ei hakanud tegelastele kaasa elama. Ma ei oska öelda, kas seda võõritust taotleti või mitte. Aimasin, et selle võttega püütakse draama vormis edasi anda eepilist mastaapi. Kui olin teise vaatuse ära vaadanud, siis tekkis küsimusi, et mõte oli huvitav, aga kui seda ideed teostama lähed, siis tahaks täiust. Kui tervikut vaatame, siis tegelikult seal ju ei juhtunud seda, et need kaks lavapoolt moodustaksid mingi läbipõimunud terviku, vaid oli tegemist kahe eraldi looga. See võte väärinuks veelgi süvenenumat läbimõtlemist," arvas Kolk.
""Serafima ja Bogdani" romaani lugedes meenus Lauri Sommeri "Lugusid lõunas" ja kohati see hullus, millest Sommeri tekstis räägitakse, on veel kreisim kui Afanasjevi omas. Aga Afanasjevi romaan jutustab Peipsiveere elanikest, nende saatusest, nende traditsioonide hääbumisest või sissetungist nende traditsioonidesse," jätkas Kolk. "Kõik need lood, mis seal räägitakse - Serafima ja Bogdani verepilastus, kättemaks - romaani lugedes ei jää muljet, et seal oleks mingid põhjus-tagajärg suhted, paljud asjad lihtsalt juhtuvad sellepärast, et nad juhtuvad. Ka tragöödikangelasel juhtuvad asjad sellepärast et ta on tragöödiakangelane ja ta käib mööda tragöödiakangelase koordinaatteljestikku. Me ei saa talle pihta sellise argipsühholoogiaga, et sina mulle ja mina sulle... Aga Ivar Põllu oma dramatiseeringus on paratamatult pidanud lihtsustama ja tegema asju skemaatiliseks. Seesama Serafima isa tapmise lugu oleks pidanud ilmselt kogukonnale mõjuma palju haaravamalt kui Serafima enda pelk kättemaksusoov. Või näiteks lood eestlasest miilitsast Raimond Uuskülast (Priit Loog) - seal on linade laotamise läbi suureks mängitud stseen, kus Raimond avastab, et tema abikaasa Serafima ei olnud pulmaööl enam süütu... Tõsi küll, ka romaanis on sellele pühendatud päris palju lehekülgi ja seal isegi järgneb ka stseen, kus Peipsiveere kommete kohaselt toimub ka munaroa pakkumine peigmehele: kui ta on pruudiga rahul, siis sööb isukalt ja kui tegemist on n-ö rikutud pruudiga, siis peab seda sonkima, aga et Raimond ei tea kombeid, sööb isukalt... See süütuseteema kripeldab seal, aga romaanis ei jää muljet, et see käivitab Raimondi viha Peipsiveere venelaste vastu, lavastuses oli see mängitud aga selliseks sündmuseks. Mitmed pidepunktid, mis olid romaanis tunduvalt metafüüsilisemad, olid lavastuses taandatud argipsühholoogiale. Ivar tuligi selle hea mõtte peale, et paiskame struktuuri segi, mängima tagantpoolt ettepoole ja siis eest tagantpoole, loome õhulise struktuuri, mis taastab sellise müüdilisuse. Omamoodi paradoks, et kõigepealt pead romaani dramatiseerimiseks seda lihtsustama ja siis seda lihtsustust hakkad ümber tõstma, et uuesti komplitseerida. Kas oleks ka muid teid, kuidas romaani rikkust laval edasi anda? Mulle jäid mitmed rahuldamata küsimused üles ja oleksin eeldanud veelgi leidlikumaid lahendusi. Aga iseenesest selle ettevõtte ambitsioon ja vorm mind võlusid."
Meelis Oidsalu arvas vastuseks Kolgi mõtteavaldusele, et teatris kipume liiga lihtsasti imetlema taotlust ning kuidagi kergekäeliselt andestatakse seda, kui teostus ideed välja ei kanna. "Esmamuljed ei olnud need, mis mu Eesti Päevalehes ilmunud arvustuses kirjas olid. Kui ma etenduselt lahkusin, siis üle tüki aja tõusin aplausi ajal publikus püsti. Saatsin ka minu kontaktile Tartu Uuest Teatris joviaalse tänuavalduse. Ja mul oli piisavalt ajalist distantsi enne arvustuse esitamist, et sellest mind vallanud katarsisest üsna kiiresti välja tulla. Kogu vastuvõtt lavastusele on olnud väga katartiline, mul kainenemise protsess oli kiire ja ma sain lihtsa analüüsi tulemusena aru, et lavastus käivitabki vaatajas teatud tugevaid katartilisi reaktsiooni, aga see katarsis ei ole kõik veel. Afanasjev on võtnud müütilise, tuhandeid aastaid järele proovitud struktuuri, kuidas jutustada lugusid, kaasa arvatud jubedaid lugusid, nii, et see jubedus viiks meid katarsise veerele. Iidsed müüdid opereerivad jubedusega sama palju kui opereerivad ihadega. Katartilisi skeeme kasutatakse teatris üsna palju ja masinlikult, olen ka varem kogenud seda, et juba garderoobi järjekorras saan aru, mis mus katartilise ovatsiooni käivitas ja sinna kõrvale mõtlen kohe, et mida kriitik minus sellest lavastusest arvab. Ja kriitik minus, kui ma käin teatris, vaatab mind ka kõrvalt, publiku osana. Ma ei samastu nende katartiliste protsessidega, mida lavastus minus käivitab. Kriitika eelduste kohaselt läbib ka mingi analüütilise faasi, kus võetakse lavastustervik ette, kus vaadatakse, kui palju selles reaktsioonis on teatris väga palju esinevat taotluseimetlemist - millegipärast heldimegi kohe teatri puhul toreda taotluse peale ära, see on piisav nutikuse märk justkui teatris. Aga ma teatrit vaatan ka teostuse ja vormi küljepealt ja teatrispetsiifilise vormi pealt, et kui palju teatrile omaseid väljendusvahendeid oli siis arendatud selle toreda taotluse teenistuses. Seal tekkisid mul hilises analüütilises faasis suured lüngad. Pluss mu enda emotsionaalne seisund: tragöödiaootus köeti Serafima-vaatuses üles, päris üles seda ei saanud, seal oli naljakaid ärakukkumisi, mis teostuslikult ei kandnud välja. Ja "eestlus kui võsa" monoloog oli nii cheesy mu jaoks... Isegi kui ma paralleelselt imetlesin Priit Loogi mängu ja tema negatiivse kangelase totaalsust. Sest mida Loog seal tegi ja tema tegelane: ta tuli Peipsiveerde koonduslaagrit pidama ja me nägime, kuidas üks kultuuriliselt tihe kogukond tegelikult moondub koonduslaagriks. Aga teine vaatus Bogdani pilgu läbi oli väga hõre, väga palju ootamisi oli teise lavapoole stseenide järele ja üles kruvitud tragöödiaootus - seda ei teenindatud ning ka dissonants ootuse ja tegelikkuse vahel polnud kõnekas. Kui vaadata kõrvale vormistuse poolelt rollipaletti, siis minu jaoks lisaks naispeaosalisele, kelle karakteri ja tegude vahele polnud lavastaja ehitanud silda ja mis näitlejaenergia osas puudu jäi, oli kogukondlik vastandumine Uusküla terrorile. Seda kogukonda ei olnud seal. See oli ka kuidagi karikeeritud seal, Serafima oli oma kiduratest poegadest distantseerunud. Siis oli seal patriarh, kes ka oli esitatud pigem väliselt. Tegelik dünaamika koonduslaagri ülema ja kogukonna vahel - selle esitamise taotlustki polnud. Lisaks kõik see orientalistika mõnitamine Bogdani tegelaskujus, Andres Mähar mängis ka ikkagi debiilikut, ma ei näinud seal sügavalt läbi tunnetatud eraklust. Ma sain ise ka aru, et plaksutasin pigem taotluse peale ja seisin püsti selle peale, et romaani autor kahjuks pidi lahkuma liiga vara. Enne kui arvustuse üle andsin, läbisin ka enesekriitilise faasi ja mõtlesin, et iga kord ei pea ka tingimata tõde kuulutama. Sama palju, kui oli tegemist lavastusega, oli tegemist (küll plaanimata) kirjaniku mälestusüritusega. Mõtlesin, kas seekord oleks võinud tagasi hoida natukene. Aga teisalt, ma ei saa aru kontseptsioonist, kus ma teen ilmselgelt Põllu lavastusele kriitikat ja siis hakatakse seda omistama kuhugi tagasi kirjanikule. Need asjad tuleb hoida lahus, nagu hoidsin lahus oma katartilise käivitumise ja analüütilise protsessi, aga otsuse teen ma mõlema pealt. See ei tähenda, et pean katarsist tiražeerima oludes, kus vormiliselt oli tegemist natuke liiga logiseva lavastusega. Toestus on see, mis loeb kunstis, lõpuks."
Valle-Sten Maiste arvates Põllu taotlus ei olnudki väga kõrgkunstiline. "Minu meelest seal olid ikkagi sellised tüüpilised suveteatri ambitsioonid olemas. Võtta populaarne kirjandusteos ning teha suvine ja jälgitav lugu. Kindlasti pole tegemist Ivar Põllu kui autoriteatri lavastaja tööga, mis mind ainese või sõnumi poolest enim kõnetaks. Pigem suur plaan oli jahedaks jättev ühest küljest, kuigi seal oli väga palju teemasid, mis mind ka puudutasid, aga nad olid ikkagi taustal. Aga kui ma millelegi aplodeerida tahan, siis teostusele. Oli leitud nii huvitav ja keerukas vorm - olgugi, et see algas Afanasjevist endast, tema Tarantino-seosed - seal on nii palju kihistusi, ka popkultuurilisi. Mul mingit katarsist ei tekkinud. Minu jaoks oli lavastuses ääretult palju distantsi. Öelda, et see on mingi hirmus kreeka tragöödia - ma ei ole sellega lõpuni nõus. Sellele vaatamata avaldasid muljet nüansid, kas või seesama Raimondi marueestlus. See külg oli lavastuses igati õigustatud, resoneerus selle lainega, et eestlased on ise ka kolonialismis süüdi. Ühe väikese vähemuse hulgas, kus võimu esindas eestlane, kes lõhkus traditsiooni ja oli kollaborant - selline rõhuasetus oli huvitav ja erutas. Mitte ainult, et Priit Loog mängis hästi, vaid see oli huvitav esiletõste."
Madis Kolk vastupidiselt keeldus Raimond Uuskülas nägemast mingit eestlase koondkuju.
Veel kõneldi saates sellest, kuidas Kolkja küla nägi vahetult enne etendust välja nagu oleks külla saabunud uuskolonistide laine, publik ei tahtnud külla ära mahtuda ja külatänav oli pungil linnainimesi, kes olid nõutud ja uudishimulikud nagu karjaaiast välja murdnud mullikad. Nenditi, et selle pärast piinlikkust pole ka põhjust tunda, sest sibulatee on Eesti oma väike Disneyland, aga pigem teise kultuuri esindajaga positiivset kontakti võimaldava kui võõrandava toimega, nii et mingit süüd tundma teatrivaataja Kolkja küla ajutise umbeajamise pärast teatrivahtide arvates tundma ei pea.
Kuula siit