Janek Kraavi, ERRi kultuuriportaal, 12.10.2020
Janek Kraavi teatripäevik aastaraamatust "Teatrielu 2019".
04.02.2019 [1]
"Kinoteatri ja Von Krahli Teatri koostöös sündiv lavastus "Monument" (autor Marius von Mayenburg) on ühest küljest lihtne perelugu, teisest küljest vaimukas kokkuvõte ummikust, kuhu praegune väärtuste dialoog Euroopas on jõudnud – omamoodi õhtumaa allakäigu kirjeldus." Lavastaja Priit Võigemast. Seda võib nimetada ka koomilisemas laadis realiseerunud depressiivseks realismiks, võti antakse kohe alguses, kus hoiatatakse, et depressiivsust tuleb varjata või kuidagi ümber ütelda; järjest võetakse ette kõik tabud (piirid), mis abielu ja keskklassi katte taga varjul, ning antakse kolmas perspektiiv kunstniku näol, kes peaks seda kõike peegeldama või seletama, aga kellest ka midagi peale naeruvääristamise tolku ei ole, lõpuks päästab maailma ikka "tavaline inimene"; minimalistlik ja abstraktne lavakujundus, mille keskmes on sanitaartehnika (puhutuse ja räpasuse antropoloogia), samas haakub sellega ka koristaja troop ja hilisem sitaloopimine – nõnda tõstetakse koristamine omaette metafüüsilisele ja psühholoogilisele tasandile, sinna, kus on mõtted, suhted ja esteetika.
05.02.2019
Kinoteatri võimukomöödia "Titaanide heitlus" (lavastaja Birgit Landberg, dramaturg Paavo Piik) on meheliku poliitikamaailma elementide kataloog, kus oluline osa on jõhkral füüsilisusel ja vaimse ülimuslikkuse ideel, mida esitatakse kohati päris vaimukate kujundite kaudu (käesurumine kui maadlus, akrobaatilised figuurid valimisloosungite ja -retoorika ilmestamiseks jms); kõik rollid või tüübid luuakse oma nime all, aetakse taotluslikult segamini isiklik ja mõne poliitiku avalik kuvand, mille pinnalt tehakse ka üpris vaimukaid või värskena mõjuvaid nalju poliitilise elu retoorika ja visuaalia aadressil, samas ometi jääb kõik see kokkuvõttes natuke revüülikuks ja meelelahutuslikult ohutuks.
11.02.2019
"Gesamtkunstwerk". Kinoteater. Tekst trupp ja Paavo Piik, lavastaja Paavo Piik. Tegemist oli hoolikalt konstrueeritud ja sümmeetrilise dramaturgiaga, kunsti mõju uuringuga, žanri mõttes metanarratiiviga, kus "uurijate" metakommentaarile anti sügavam sisu erinevatest kunstidest (muusika, popmuusika, näitlemine, kujutav kunst, kirjandus) pärit näidetega, kusjuures neid osasid ühendavaks teemaks oli armastus või suhted; ikooniliste skulptuuride vestlus oli vahest kõige vaimukam; probleem oli aga selles, et see "uuringu" sisu jäi mõnevõrra hõredaks või ohutuks ja sellest kõigest kõneldi natuke lihtsakoeliselt, publikusse palju seda mõjuteemat ei projitseeritud (Springsteeni laulu põhikäiku oleks võinud 15–20 min järjest mängida, siis oleks sõnum ka füsioloogiale mõjuma hakanud).
15.02.2019
Stella Kruusamägi soololavastus "Holy Rage" kõneles ju klassikalisest teemast, ühest primaarsest instinktist s.o vihast või raevust, mis ometigi ajastuti erineval määral avalikkuses ja isiklikes suhetes avaldub, kuid kindlasti on see praeguse ühiskonnaelu üks sümbolemotsioone, mida lavastus väga valusalt meelde tuletas; Stella Kruusamägi esituses ei olnud mingeid "näitlemise" vahefiltreid, vaid täiesti ehedalt saali jõudev energia, kus ei antud armu iseendale ega publikule (keegi sai natuke isegi toolijupiga pihta, sisuliselt otsis ta ka vaatajatega füüsilist kontakti) – kõik see mäng toimus väga kunsti "piiride lähedal", seda tõestavad mõned poole pealt lahkunud pealtvaatajad; kõige taustaks võimendatud kitarririfid, drone'ile lähenev taust kinnitas seda sisemist negatiivset ja purustavat jõudu veelgi; lavastuse finaali kummastav lahendus oli korraga esireast püsti tõusnud tüdruku esitatud ladinakeelne kirikulaul Jeesuse vaimust ja vabanemine viha köidikutest (teibist); selline ligimesearmastuse idee on ehk natuke liiga lihtsakoeline dramaturgiline lahendus, aga omajagu ka üllatuslik, ja lõpuks – võimalik; pärast oli lihtsalt väga hea olla.
16.03.2019
Autor Bert Valter. "Peaministri punane joon". ERRis lavastatud ja Eero Epneri kirjutatud kuuldemäng on poliitiline satiir või virtuaalse NO teatri "aktsioon", kus oma jao saavad kõik parteid ja poliitika kujundajad; palju vaimukaid võrdlusi, parajalt kummastavaid kujundeid, kinnistavaid kordusi ning seda kõike unejutu formaadis; aga järjest enam tundub, et kultuuriinimeste poliitiline intellektuaalne metafoor ja sõnum, mis toimis veel viis-kuus aastat tagasi, sellisel kujul enam ei tööta, põhjuseks ilmselt tugevalt võimendunud äärmuslikud meeleolud ja kultuurivaenulikkust produtseeriv narratiiv, mille foonil varasemad võtted jäävad nõrgaks või tühistatakse juba ette sotsiaalmeedias ja avalikes foorumites massiivsete trolliaktsioonide toel.
26.03.2019
"Peks mõisatallis" (trupitöö, lavastaja Birgit Landberg, dramaturg Paul Piik) on obsessiivse tööeestluse, iseseisvusajal kultuslikuks saanud suhtumise metafoor. Kuid samas uuriti kujundi põhja ehk minevikukogemust võrdlemisi põgusalt ja sellest on natuke kahju; keskne oli füüsiline pingutus ja füüsise mängupanek (nt sünnitamise stseen), mille pinnalt kogu intensiivsus, aga ka ideeline tõsiseltvõetavus üldse tekkiski; vaimukate kohtade kõrval oleks võinud mõnd stseeni veel edasi arendada või varieeruvust lisada, kuigi samas on orjuse olemuses korduse ja rutiini mõõde sisuliselt kõige kesksem; kuigi lavaruutu täitnud turvast kasutati suhteliselt loovalt, siis ometi jäi puudu osutusest, et ilmselt on see pinnas ja turvas eriti üks kõige iidsemaid ja "omasid" asju Eesti looduslik-kultuurilises koosluses üldse, samas võib seda siiski ka üldises plaanis ja kujundaja esmase valiku eeldusena iga vaataja ise järeldada; lavastus oli terviklikuks komponeeritud ja taasiseseisvusaja mentaliteete meelde tuletav ja nende kordumise eest hoiatav, sellega ka kindlasti lavastuse sihtrühma ehk noori kõnetav.
12.04.2019
kadrinoormetsa "Mobiilsed definitsioonid" – ruum, kuhu sisenetakse pärast uksekella helistamist, on korraga kodu (diivanid) ja galerii (maalid), nõnda algab kodanliku diivanites kehastuva mugavuse, mida esindab ka kassi motiiv, ja esteetilise mõtte kokkuklapitamine ja kohandamine, nii et vaatajat viiakse ühe maali "alt" teise juurde, eesmärgiga tekitada mingi üllatav või sobiv seos maali koloriidi, teema jms ning vaataja riietuse, soo vms vahel; see on korraga nii vaatamise ja perspektiivi muutmine (maali vaatamise mõttes), aga ka kunsti omamise tunde tekitamine (maal minu elutoas, ostmisvõimalus ja hinnad kavalehel), mis viib veel üldisemalt minu ja kunsti vahelise sideme otsimisele, kunsti rollile minu elus, kunsti väärtuse ja hinna küsimusele jne; see sissejuhatav palgi sissetoomine ja tagasiviimine kohe alguses võis olla kriitika moodsa installatiivse kunsti aadressil, aga ka viide kunstiteose vastuvõtu raskusele või ka kunsti tegemise dilemmadele või raskusele üldiselt; metatasandil (vaatamise, osalemise) olid asjad kompaktselt lahendatud, aga selle sees oleva loo tasand (suhte lugu, minade lugu) jäi kuidagi liiga abstraktseks ja lõpumonoloogi metafüüsika seda ei päästnud, kokkuvõttes kogemus, kus installatiivsed elemendid ja osalemine olid huvitavad, aga neid efektselt siduv materjal jäi küsitavamaks, mis ilmselt oligi asja mõte.
30.08.2019
SAAL Biennaal 2019: Madlen Hirtentreu. "Kliinik pärast paati". Francesca Grilli "Sparks". Mette Ingvartsen "21 pornographies". Florentina Holzinger "Apollon". Mere äärest, endisest allveelaevatehasest alanud ja läbi Kalamaja kesklinna kulgenud festivalipäev oli muidugi kurnav, aga lõpuks seda pingutust väärt: postapokalüptiline obsessiivsus sai jätku kohtumises tulevikku ennustavate lastega, läks edasi markii de Sade'i ja pornograafiat naise perspektiivist vaatleva lavastusega ning lõppes intensiivselt maskuliinseid stereotüüpe lammutava füüsilisuse ja purkisittumise klišeega. Oli väga tore päev.
11.09.2019
"Performance Genis"[2]. Sõltumatu Tantsu Lava. Lavastajad Ruslan Stepanov ja Artjom Astrov. Päris vaimukas erinevaid etendavaid kunste põimiv teos; selles oli isiklikkust (lavastajate rahvuse küsimus), mida raamis alguses "Tuljaku" kirjeldus koos "moodsalt tantsimisega" ja lõpus puändiks seinale kuvatud laulukaare all istuva lavastaja kehastuses küllalt humoorikas üldistus, vahepeale mahtus veel muid fragmentaarselt esitatud teemasid tantsu ja keha tähendusest, seal oli keskkonnateema kile, penoplasti ja kõrte näol, mis lõpuosas installatiivse objekti kokkukukkumise kujul ka mitte eriti originaalse lahenduseni jõudis; piiride kokkuvarisemine etenduskunsti esteetikas tervikuna, st siin oli nii sõna kui installatsiooni, laulmist kui tegevuskunsti, inimskulptuuri jne, viis vältimatult ka publiku ja etendajate vahelise piiri ületamiseni ja nii sai oma sõna sekka öelda 11. septembri etendusel olnud Rein Lang, ja kui tavaliselt mõjub piiriületus lõpuks kõigile piinlikult, siis seekord leiti vaatajate sealt juhuslikult ka üks Viljandi kultuuriakadeemia värskelt lõpetanud tüdruk, kes küsimuse peale, kas ta midagi laulda ei tahaks, esitas superhästi peaaegu terve laulu; võibolla Raido Mägi ja Oliver Kulpsoo "roll" jäi natuke tagasihoidlikuks või ehk oleks selles rohkem "tähendust" võinud olla, praegu jäid nad tavalise lavastuse refleksiivsuse või köögipoole "märkideks"; Kai Valtnalt samas irooniline ja truppi kokkusulatav esitus; kohati oli ka tühja ruumis kooserdamist ja seletamist liiga palju, lõpp läks sellepärast natuke venima.
13.09.2019
"Fantoomvalu". Tartu Uus Teater. Lavastaja Jaanus Kaasik. Sisulisel tasandil hauntoloogia troobil töötav teos, st keskne küsimus on isikliku minevikulise kogemuse ja aegruumi kummituslik kohalolu, muutumise ja märkamise mittemateriaalne mõõde, aga see pole niivõrd traumaatiliste sündmuste unustusse lükatud paine (kuigi ka see kuulub sinna), kuivõrd eksistentsi enda vaibumatu ja vahel vallanduv valu; see esitatakse narratiivse kõnni vormis, mis kulgeb vahepeatustega üle Toomemäe ja läbi kesklinna; "kõnelused" ja "näitlemine" esitatakse samal ajal paralleelselt jalutamisnarratiivi täiendava kuuldemänguna ja kohaspetsiifiliste helide seeriatena ja kuna etendus reaalselt algab ja lõpeb teatrisaalis, siis muutub linnaruum vahepeal kunsti ruumiks ja "lavaks", kus kõndivad inimesed on osatäitjad ja maastik ja majad dekoratsioonid klappidest kostvale loole ja helidele; meenus ka Janet Cardiffi ja George Bures Millneri Londonis tehtud rännaknarratiiv, eksperiment, kus raamatukogust Discmani, CD ja kõrvaklapid laenutanud huviline saadeti tänavatele uitama, aga instruktsioonid kuhu minna ja mida vaadata olid salvestatud keskkonnahelide vahele; Tartu variandis näitas suuna kätte sinuga kaasa saadetud tüdruk, kes ilmselt üldises narratiivis pidi olema ingli rollis: kui see nii oli mõeldud, siis oli see igal juhul ilus mõte.
14.09.2019
"JAIK". Lavastaja Peeter Jalakas. Teatrina turustatud film või seriaal, mille teaterlikkus peaks ilmselt paremini töötama Von Krahlis, kuna kõik võtted olid tehtud sealsetes ruumides ja Krahlis juhatab selle sisse ka "teatritöötaja"[3]; filmiliku tinglikkuse võti antakse kohe avastseenis näidatava mänguautoga; põhiliseks poeetikavõtteks on klassikaline küberpungi troop, kus tulevikku tänase maailma edasiarendusena kujutatakse suuresti simulatsioonil ja digitaalsusel töötavana, samas on see katse luua eesti oma originaalutoopiat, "e-toopiat" või "es-toopiat", kus nahkade (identiteedivahetuse rakendused), e-residentide, simulatsioonide ja päris jaikide vahelised barjäärid lõhutakse, st masinate ja inimeste ja looduse kooseksisteerimist, armastust, loovust jne; lõpp seda küll tugevalt rõhutab, kuid see tuleb kuidagi liiga äkki, kui eelnevalt tumedalt küberpungi režiimilt jõutakse armastuse, lunastuse ja lootuseni; vormiesteetika on efektne ja vonkrahlik, kuigi selle kaudu ei looda mingit sidusat iseseisvat maailma – see ongi paljuski ikka stiilist lähtuv tugeva atmosfääriga teos, b-filmi stilistika on siin kõige silmatorkavam, aga see viib paratamatult mitte n-ö "originaali", vaid pastišipoeetika radadele; siin on palju viiteid teatri kahekümne viie aastasele ajaloole, vihjeid erinevatele lavastustele, siin on vaimukaid sõnamänge ja paroodiat, nt kaheteistkümne juhatuseliikme tõstmine kristliku narratiivi kaheteistkümneks apostliks, on efektset elektroonilist ja popmuusikat, mis atmosfääri toetab ja jutustuse ja tegelaste sisemist segadust väljendab; siin on paksu grimmikihti ja cool'i näitlemist – stiililoome ja atmosfääri kujundamine domineerivad sisulise sõnumi selguse ees või muudavad selleni jõudmise raskeks.
28.09.2019
"Lageda laulud" (lavastaja-koreograaf Wang Yuanyuan, muusika autor Tõnu Kõrvits) Vanemuises põimis balletikeelde nüüdistantsu elemente: punaste joonte tõmbamise või piiride tekkimise ja kadumise kujund, aga ka päris lõpus mägede moodustumist ja liikumist "kehastav" inimskulptuur; tervikuna pakkus koreograafia vähe üllatusi; hämar ja gootilik atmosfäär hoitakse peaaegu samal nivool kogu lavastuse vältel, seda rõhutas ja kinnitas videoprojektsioon, aga eelkõige varjukujudena mõjuv koor, mille liikumine ja sulatamine tantsijatega oli kohati leidlik, kohati kohmakas; materjalis oli draamat ja eepilist pinget küll, aga selle väljendamine jäi minu maitsele liiga vähehäirivaks ja akadeemiliseks.
12.10.2019
"Orestes in Mosul". Lavastaja Milo Rau, tekst Milo Rau ja trupp; Genti teatri külalisetendus Kaaitheateris, Brüsselis. Klassika adapteerimine tänapäeva poliitilisse kriisipiirkonda, nõnda, et ISISe purustatud Mosulist on saanud Trooja, kuid nüüd alles kättemaks ja veritasu ahel käima tõmmatakse; varemed, purustatud perekond ja vägivald on teemadering ja kujundiloome alusmaterjal, kuigi traagilisest ja masendavast materjalist kasvavat lugu ei esitata teab kui ekspressiivse stilistika või üliefektsete ja värviliste metafooride abil, pigem klassikaline sisseelamine ja kohe selle võõritus, vägivalda ja vereojasid ei esitata kuigi graafiliselt, pigem rõhutatud tinglikkusega, kusjuures seda toetab ka asjaolu, et mäng käib korraga kahel tasandil: laval toimuv sünteesitakse dialoogiks Mosulis filmitud materjaliga, milles teevad kaasa ka Iraagi näitlejad, kellel oma isiklikud traumaatilised lood rääkida; aga ometi ei olnud see mäng mängus lavastus mingi eksperimentaalne tour de force, vaid esteetiline juhtumiuuring – traumaga töötamine draamavormis; Eesti teatri panus lavastusse oli Risto Kübar Orestese rollis, mis lahendati samuti topeltmänguna: korraga ollakse eestlane Risto, kes on geivaenulikust Ida-Euroopast oma traumadele lahendust otsides lahkunud ning selle kaudu võimendatakse ja topeldatakse sallimatuse ja šariaadi teemat Euroopas tervikuna, nii et Orestese geiorientatsioon ja suhe Iraagi noormehega oli ka lavastuse üks nüüdisajast nopitud aktuaalseid kõrvalteemasid; kokkuvõttes väga professionaalne, huvitava, läbimõeldud ja täpse struktuuriga lavastus, kus dramaatiline ja emotsionaalne on väga täpselt välja mõõdetud – võetagu seda siis kiituse või kriitikana.
19.10.2019
"LÄVI". Lavastaja Renate Keerd. Tartu Uus Teater. Keerdi loomingulist mõtet iseloomustab risoomsus, s.t teos (või lugu) areneb mitte põhjusliku lineaarsuse või hierarhilisuse baasil, vaid kõrvalepõigetena, keha ja keha või keha ja materjali (või asjade) ootamatute kontaktidena, nt üksteisest väljakasvamise, kokkusobitumise või konflikti kaudu, nõnda, et kõik tasandid on korraga võimalikud ja loogilised; samas on selles protsessis siiski tasakaalus üksikepisoodide fantaasia ja tervikut vormiv analüütiline mõtlemine; konkreetset lavastust raamivad sünd ja surm, mälestused ja valu, mis ometi ei keskendu niivõrd konkreetsetele siirdehetkedele (lävedele), vaid pigem tervete eluperioodide kujutamisele; võibolla on see liiga avaralt ja kõikehõlmavalt püstitatud ülesanne, sest lavastuse esimeses kolmandikus oli siiski omajagu hõredust ja heledat tühja ruumi, seevastu viimases kolmandikus, mille juhatas vaimukalt sisse male metafoor (intervjuu Paul Keresega) ja kus valgus muutus järjest hämaramaks, taastus visuaalne ja narratiivne pinge, ning lõpuosa, mis ühes kohas vähemalt mulle "Salatoimikute" painavat atmosfääri meenutas, oli muidugi võimas surma kohtumine ja võitlus mälestustega, visuaalselt efektne ja emotsionaalselt ülev.
22.10.2019
"Pidusöök". Kinoteatri ja Endla Teatri koostöölavastus, autorid ja lavastajad Paavo ja Paul Piik ning Hendrik Kalmet. Kontrolletendus. Filosoofiaklassika lavaletulek on üksnes tervitatav, kuigi siin asetati Platoni mõttekäigud laiemalt Kreeka ajaloo ja teatri konteksti, mida omakorda esindas eestlastele ajaloo ja ajaloolase sünonüümiks muutunud David Vseviovi salvestatud hääl; see metatasand või vikipeediline narratiiv võib vaatajale ajastu mõistmisel abiks olla, aga esteetilise terviku seisukohalt see lavastusele midagi ei lisanud, kuigi harvadel hetkedel, kui näitlejad sellele reageerisid, tekkis ajastutevahelise dialoogi võimalus, mida küll eriti ei kasutata; lavastus üldiselt (näitlejatööd, minimalistlik lava jne) oli väljapeetud, maitsekalt ja võibolla isega natuke liiga steriilselt tehtud, kuigi teise vaatuse tantsustseen kõikus ohtlikult, kuigi huvitavalt camp-esteetika piiril; sisuline pool keskendus Platoni hüve- ja armastusekäsitlusele, kuigi kummalisel kombel jäi kuidagi nõrgaks Sokratese positsioon selles arutluses; õpetus erose astmelisest ja hierarhilisest olemusest, mis algab armastusest kehade vastu ja tipneb metafüüsilise armastusega ideede tasandil, mis lõpuks ongi kõige kõrgem armastuse vorm, kulmineerus sellega, et Sokrates annab sõna kunagi kohatud Sparta naisele, kes ütleb välja tõe erose ja ideede seotusest – hea leid oli see, et seda esitaski naishääl, mis tuli kusagilt ülevalt (rõdult); natuke probleemselt Euroopa mõtteloo lavaletoomine algas ja loodetavasti jätkub Platoni "Riigi", Kanti "Praktilise mõistuse kriitika" ja Heideggeri "Olemise ja aja" dramatiseeringutega.
24.10.2019
The Biofilm Sisters. "All That Goes Right". Autorid-esitajad: Arolin Raudva, Katrin Kreutzberg, Mari-Liis Eskusson, Alise Bokaldere; dramaturgiline tugi: Maike Lond Malmborg, Iggy Lond Malmborg. Kanuti Gildi SAALi külalisetendus Genklubis. Tantsulavastus, mille teemaks on grupimentaliteedi tekkimine kaasaegse parempoolse populismi laialdase leviku foonil (all that goes right), kuigi seda teemat ei uurita mitte otseselt poliitilise agenda kaudu, vaid väga intiimsest higi ja higistamise motiivist lähtudes, samas on kehavedelikud, sh higi alati olnud suurem või väiksem tabu, mis isikliku-intiimse keha ja avaliku ruumi seoseid (räpane ja puhas) väljasulgevalt proovile panevad: higi on tõrjumise objekt (või peenema sõnaga abjekt), mille kaudu võib allegooriliselt rääkida ka üldisest välistamise mehhaanikast; lavastuse ülesehitav tehniline element oli "rääkiv tantsija", st sõna ja liikumise samaväärsus, kuid siiski mitte "näitlemine", vaid isikliku kogemuse väljendamine vestluses, taustaks natuke krobeliselt sünkroonsed liigutuste ja kehaliste harjutuste seeriad ja higistamise eesmärgil ka pikem tantsuosa; publiku kaasamine (nuusutamine, saalile adresseeritud laused ja lõpuks läbi publiku murdmine) oli dramaturgiliselt teemaga haakuv ja loogiline; kõigele katuseks Oliver Kulpsoo valguslahendus – väga cool.
25.10.2019
Mart Kangro soololavastus "Enneminevik". Sarnaselt Renate Keerdi lavastusega tegeldakse ka siin mäletamise või möödunuga, alustatakse füüsilise kujundiga kinniolevast või vabaks saamise suunas püüdlevast kehast ning autobiograafiline keha jääb muidugi läbivalt lavastuse üheks teljeks, aga seda oleks võinud enamgi esile tõsta, praegu jääb sõnaline tasand mõnevõrra domineerima, kuigi karismaatilise kunstnikuna on Kangrol ka väga hea draamateksti esitaja tunnetus; teose struktuuri seisukohalt on kaks keskset võtet kordused ja loeteluline jutustamine: esimene on oluline ka jutustuse sisuplaanis, st eksistentsi olemusliku osana, millest võluva krüptilisusega on kirjutanud nt Gilles Deleuze ("Erinevus ja kordus"), kuid mõjuvam on sarnase liigutuse kordamine kehalise omaeluloo tasandil, millisena see haakub omal moel ka lavastuse avakujundiga, takerdunud või kinniseotud olekuga; pigem ongi Kangro meenutamine unustamise uuring, seda kinnitavad mälueksitused, saalitoolidele laotatud katte alla kadumine ja ruumi teisest uksest taasilmumine, ähmased kujutised ja manuaalselt tekitatud varjud diapositiivide asemel, nii et lõpuks jääbki enam meelde pigem mittemäletamise protsess; huvitavaid tegevuskunsti elemente oli selle kõrval etenduse jooksul piisavalt, et draama või verbaalse kammitsasse mitte kinni jääda; laiema taustana võiks autobiograafilise või reaalsusnälja poeetika kõrval vormilises kontekstis näha seda lavastust ka Kangro, Ulfsaki ja Epneri "Workshopiga" Eesti nüüdisteatris kehtestatud keele lihvimise või täiendamisena.
30.10.2019
"Valgete vete sina". Idee autor, lavastaja ja kunstnik Renate Keerd. Laval EMTA lavakunstikooli XXIX lennu üliõpilased. Diplomilavastus, mille eesmärk oli ilmselt füüsilise teatri alase võimekuse testimine (vrd eelmise lennu "Nodvenatsat"), seekord Keerdi vaimuka ja fantaasiarikka lavastajanägemuse raames; teemad kõik väga kaasaegsed: meelde jäid grupimentaliteedi ja individuaalse kokkupõrge (mesilassülemi kujund jms), soostereotüüpide probleem, looma vaatepunkti kasutamine (vähemalt mulle tundus see nii) jne; liikumisi ja kehalist poolt toetas seekord sõna ja dialoog, mis kohati ka toimis, aga enamjaolt oli selle eesmärgiks lihtsalt verbaalse vaimukuse taotlus; lõpuosas võimendunud abstraktsus ja hämarus tipnes hüppega kuldse tuleviku poole, mis ometi jääb eneseirooniliselt "õhku" rippuma või mille lõpp mattub pimedusse ja teadmatusse – mõjuv metafoor, mis võttis tänase maailma perspektiivi ammendavalt kokku.
09.11.2019
Postinstrumentum esines Aparaaditehases ürituste sarja "Helikoosolek" raames. Teose pealkiri "Doomsday Tantra" andis sisulise orientiiri lahkelt kätte: viimsepäeva natuke kulunud kujundisüsteemi lisandus esoteeriline ja erootiline motiiv, mis oli küll irooniline, aga näitas selgelt, kuidas viiruki järele lõhnav maailmalõpp (meie olevikuline kujutlus maailmalõpust) on äärmusteni maskuliinne masinlike tungide maailm, kuid see on ka leidlike masinaehitajate ja brikolööride maailm; industriaalne müra on teose helilise poole kirjeldamiseks võib-olla liiga avar määratlus, kasutati erinevaid omaloomingulisi masinaid ja kaadervärke, mis töötasid kummaliste võimenduste, ühenduste, katkestuste ja asenduste põhimõttel ja kokku tekkis helitugevuse, tämbri, rütmi loova korduste baasil kohati päris kaasa- või sissetõmbav maailm; kohati meenutas Einstürzende Neubauteni ja Sogo Ishii koostööprojekti "Halber Mensch", kokku süvaeksperimentaalsus, mida väga tihti avalikult ei näe ega kuule.
22.11.2019
"Ilusad inimesed". Lavastaja Piret Jaaks. Teema kuulub tänapäeva argikultuuri klassikasse: me kõik tajume üleseksualiseeritud kultuuri paineid, ilutööstuse ja reklaami survet enesehinnangule, suhtlemisele, karjäärile jne; suurkorporatsioonide defineeritud ideaalid kujundavad meie minapilti, ihasid ja hirme; lavastus kahjuks sellele teadmisele ja kogemusele midagi juurde ei lisanud: probleemi erinevaid tahke kujutavad stseenid olid sisult ja ülesehituselt etteaimatavad ja tegelaskujud väga tüüpilised; ma nägin kõigile teadaolevaid tagajärgi, aga vastust küsimusele, kuidas need mehhanismid toimivad, kahjuks ei tulnud; näitlejad tegid oma parima (Katrin Pärn eriti), kuid ülejäänud lavastuse komponendid jäid kõik rohkem või vähem mõjuta; kui lõpp pidi tähendama sisemise ja välise ilu konflikti, mida ühe seina ääres esindas raamatut lugev mees ja teisel pool peegli ees istuv naine, siis see ei ole kindlasti lahendus, pigem stereotüüpi kinnitav, nõnda tundub "sisemise ilu" metafoori sobitamine ilu kui sotsiaalse sunni konteksti poeetiliselt vananenud võttena, me ei usu seda enam.
26.11.2019
"Anonüümne igatsus". Autor Eero Epner, lavastaja Eva Klemets. Netikomentaaride draamaversioon, mis üritas eepiliselt kujutada rahva alateadvust ja meeleolusid, kusjuures välja olid jäänud viimaste aastate parteiliste trollivabrikute toodetud kommentaarid ning keskenduti teatud teemadele ning valdkondadele; lavastuslikult üsna lihtne, aga professionaalne, mingit suurt ruumilist või visuaalset lavastuskujundit ei olnud ja seepärast jäi netikommentaaridega kaasnev sotsioloogiline perspektiiv ka käsitlemata, samas oleks olnud aktuaalne ekraani kui tööriista ja kanali küsimus, ning kõik kokku mõjus seepärast natuke liiga romantiseeritult või netiräusku heroiseerivalt jne; vaimukaid seoseid kõrvuti minoorsete kohtadega toetas rahvast kujutav koor, kes etenduse teises pooles eeslavale nihkudes tähendust juurde sai; kõrge ja madala sünteesimine teose põhivõttena õnnestus, kuid painama jäi ikka see, et teravust ja kriitilist kujundit tundus natuke puudu jäävat.
13.12.2019
"Paratamatus elada ühel ajal" (lavastaja Lauri Lagle, Von Krahl) oli tänapäevases kunstikeeles räägitud ja nüüdissuhete laiast ampluaast kõnelev teos: lennukist kujundati ühiskonnamudel ja lennuõnnetusest üldisem persekursil liikuva maailma metafoor; oli palju häid lavastuslikke leide, vaheldusrikast rütmitaju, vaatajale mõtlemisruumi jätvat abstraktset ja fragmentaarset väljenduslaadi ja jutustamist, mida jäi kinnistama kümme minutit laval ümarlauana pöörelnud maakera seiskumine ning ümberpööratud lauast seinale projitseeritud tuumaseene kujutis, klassika. Kõike seda arvestades väljusin teatrist siiski segaste tunnetega – varahommikul tuli minna Ülemistele, et alustada oma elu teist transatlantilist lennureisi.
Lõpp
"Aasta täis draamat". Režisöör Marta Pulk. Kinoteatri filmiprojekt on võit, mille kultuurkapitali aastaauhinna rahast pool läheb aasta aega kutselise teatrivaatajana töötanud Alissijale, Eesti marginaaliast pärit vene tüdrukule, kes sisuliselt kümne minutiga võidab vaataja südame, st tekitab nii tugeva emotsionaalse sideme, et sellest vabanemine ei õnnestu ka päevi hiljem, või kui üldse enam kunagi; filmi mõju tagasid eelkõige teatrivälised teemad ja motiivid: eesti-vene kogukond, perevägivald, trööstitu tulevik, erootika ja eksistentsiaalsed küsimused – kunsti ja teatri üheks funktsiooniks on neid küsimusi võimendada, meid eneses peegeldada, nüüd ja edaspidi.
1 Siin ja edasipidi märgib kuupäev etenduse vaatamise päeva.
2 Originaalis "Performance STLis".
3 Janek Kraavi vaatas lavastust festivalil Draama 2019. Mängukoht Tartus oli Eesti Rahva Muuseumi Hurda saal.