"Anne lahkub Annelinnast" Tartu Uues Teatris
Autor-lavastaja Ivar Põllu
Laval Maarja Mitt-Pichen ja Märt Avandi
Kunstnik Kristiina Põllu
Valguskujundaja Rene Liivamägi
Tartu Uue Teatri uuslavastust "Anne lahkub Annelinnast" vaatama minnes ei tasuks seada ootusi kergeks teatriõhtuks, mis mõjub argimurede vahel lihtsa meelelahutusena. Mõtteainet pakkuv lugu mehest (Märt Avandi) ja naisest (Maarja Mitt-Pichen) ning nendevahelisest sidemest on sügavamõtteline ja keskendumist vajav, mis aga ei tähenda, et selles ei leiduks humoorikaid hetki. See tegijate enda (ilmselt irooniaga) žanriliselt määratletud nostalgiavaba draama on sissevaade kahe inimese ellu, kus üks soovib kättemaksu ja teine lepitust.
Lavastus on ühes paneelmajas nii-öelda sisse suuminud ühte konkreetsesse korterisse, kus elab mees, kelle identiteet ja suhe teda külastava naisega on esmalt üsna hägune. Alguses tundub, et Märt Avandi kehastatud mees võib olla Maarja Mitt-Picheni tegelasele abikaasa, isa või lihtsalt üks võõras, keda ta kunagi telekast imetles. Nende omavaheline tõukumine ja teineteise vastandamine – mees-naine, tark-rumal, edukas-läbipõlenud – viib lõpuks tõdemuseni, et võib-olla ei olegi nad nii erinevad kui nad arvavad või soovivad. Loo puänti siinkohal ära rääkimata võib öelda, et sündmustik keerleb teineteisele tahtliku või tahtmatu haigettegemise ümber, mis kummalegi tegelikult rahuldust ei paku.
Saali sisse astudes tõmbab tähelepanu lavakonstruktsioon, mis Tartu Uue Teatri väikse black box'i veelgi väiksemaks, kuid samas tavalisest oluliselt huvitavamaks karplavaks muudab. Vineerist ehitatud konstruktsioon, mille keskel seisab redel ning mida ümbritseb ridamisi prožektoreid, on ühelt poolt üsna kõle ja isikupäratu, kuid teisalt tekitab loo seisukohast sobilikult müstilise ning pisut ulmelise atmosfääri. Lisaks ei saanud saali sisenedes märkamata jätta tugevat viirukilõhna, mis esmalt isegi hinge korraks kinni võttis. Selle seos antud loo või atmosfääri loomisega jäi aga veidi arusaamatuks.
Lavastus koosneb justkui reast eraldiseisvatest piltidest, mis on seatud visuaalselt esteetilisse vormi. Stoppkaadritena mõjuvad stseenid tekitavad soovi välja otsida kaamera, sest huvitavaid, nii-öelda kunstilise väärtusega pilte saaks teha hulganisti. Seda esteetilisust aitab lisaks lavakujundusele luua valguskujundus (Rene Liivamägi), mis üksikute valgusvihkude ja oranžika kumaga muudab kogu lavastuse õhustiku salapäraseks.
Samas muudavad stoppkaadrid lavastuse üsna staatiliseks. Tühi lavaruum ei paku tegevuse seisukohast just palju varieeruvust, mis tähendab, et esile tõuseb dialoog kahe tegelase vahel. See omakorda tähendab aga, et kui vaatajal hetkekski keskendumine kaob, on raske loo kulgu uuesti sisse elada. Kuna lugu avaneb järk-järgult, võib juhtuda, et tähelepanematusest jääb mõni detail vahele, mis mõjutab lõpuks kogu tervikust arusaamist. Minule avanes lavastus näiteks alles teisel vaatamisel, kuna lõpplahendust teades oli sündmuste kulgu lihtsam jälgida.
Staatilisuse huvitavaks mängimine ongi võib-olla näitlejatele suurim väljakutse, kuna vaataja tähelepanu hoidmine on loo seisukohast hädavajalik. Teisalt ongi see teatav seisakulisus ilmselt taotluslik, kuna lugu räägib ühes magalarajooni paneelmaja korteris toimuvast. Pealtnäha igapäevaprobleeme ja suhteid käsitlev lavastus paneb mõtlema sellele, et meie ümber elab tuhandeid võõraid inimesi, kes meie elu otseselt ei mõjuta, kuid kellel on siiski oma mured ning argitoimetused. Seda mõttekäiku kirjeldades tuleb meelde ingliskeelne väljend sonder, mis defineerib ühe sõnaga selle tunde, kui tekib arusaam, et sinu ümber elab väga palju inimesi, kelle elu on sama keerukas ja nüansirohke nagu su enda omagi.
Just sonder'i-mõistet silmas pidades võiks selle korteri kõrvale, peale või alla, kus antud lavastuse kaks tegelast toimetavad, konstrueerida mõne järgmise sarnase kuubiku, kus tegutseksid mingid teised tegelased oma murede ja rõõmudega. Seda mõtet innustab lavastuse helikujundus, mis arusaamatu jutuvada, koera haukumise ja suvalise kopsimisega annab märku, et laval oleva loo ümber käib ka muu elu, mille vaataja saab ise juurde mõelda. Nõnda kortereid meenutavaid kuubikuid teineteise kõrvale ritta seades saakski läbilõike ühest paneelmaja keerukast elust tervikuna.
Enam visuaalile rõhku panev lavastus ei ole küll kiiretempoline sündmustest pakatav vaatemäng, kuid on sellegipoolest süvenemist väärt. End ümbritsevate inimeste, kuid samas ka oma elu ja suhete peale mõtlema panev lavastus pakub esteetilist pildiseeriat meenutava jadana nii lepitust kui kättemaksu, milleni jõutakse (nagu ikka) tänu armastusele.
Toimetaja: Merit Maarits