Katrin Tegova kirjutab Tartu Uue Teatri lavastusest „Serafima + Bogdan“.
Kui fiktsionaalsed maailmad on nii mugavad, miks mitte püüda lugeda tegelikku maailma, otsekui oleks see kirjandusteos?
Umberto Eco „Kuus jalutuskäiku kirjandusmetsades“
Mida nähti teispool võsa, kui mina nägin üht? Kas ma nägin ikka piisavalt? Ja üldse, mis võsa SEES aset leidis? Kolkja võsamartüürium, kus kõik ohjeldamatult kannatavad ja kannatamise eest kättemaksu sepitsevad, pani nii mõnegi teatrikülastaja ehk nii mõtlema. Isegi kui vaatad ära mõlemad vaatused, olles kord ühel ja siis teisel pool võsa, jääb kõhklus, et kõike sa teada ei saanud, kõike sa näha ei saanud. Kuskil toimus veel midagi, mida ei tahetudki näidata… Nagu helesinise pitsiga looritatud kujud lavastuses. Teater, mis jääbki pooleldi nähtamatuks; mis on loodud vaid tekitamaks tunnet, et oled millestki ilma jäänud. Ilmaolek tekitab kirgastumist.
Ivar Põllu lavastuse „Serafima + Bogdan“ võlu seisneb minu jaoks selle avatuses. Kui võtta Umberto Eco järgi, siis avatud teos on midagi, mis võib olla nii mitmetimõistetav nagu elu ise. Nii on ka Serafima ja Bogdani looga (mõtlen just Põllu lavastust, mitte Vahur Afanasjevi romaani). Selles on midagi nauditavalt hamletlikku oma vormilises ebatäiuses, mistõttu saab teda lahti võtta ja kokku panna, nii nagu ise tahad. Vastavalt enda vastuvõtuvõimele, oskustele näha ja kuulata, seoseid luua ja neist loobuda. T. S. Eliot on nimetanud „Hamleti“ edu põhjuseks vormi puudulikkust. Puudulikkus ei tähenda tegematajätmist, vaid võimalusi, eeldust, et teose vastuvõtja on nutikas ja samuti avatud.
Veiko Märka on Afanasjevi romaani kohta Sirbis kirjutanud, et see on „kvaliteetne ja tasakaalustatud segu unustusest ja mälust“. Põllu lavastuses on peamiseks kaasahaarav lugu, mis sest, et mitte lineaarselt loetav, vaid aimamisi vaataja peas selginev (või segavnev!). Samas väga eheda fiktsiooni kaudu muudetakse omamoodi ka ajalugu ja mälu. On olemas justkui tõesed ajaloolised faktid, sündmused, on olemas ajalooline koht – see kuratlik Peipsiveer. Ja on olemas tegelased, nii raamatus kui ka võsas. Nemad on väljamõeldud, isegi kui nendega viidatakse kellelegi. Miski, mis on kas raamatu või teatri kujul fiktsiooniks saanud, kaotab osa oma pärisusest, seguneb väljamõelduga.
Miks jutustatakse nii palju lugusid rahvaste traagilisest minevikust, lahatakse keerulisi aegu? Et olnuga paremini leppida, et viia see päriselust kaugemale. Lõpuks võib oletust laiendada ka mälule, sündmustele, isegi faktidele. Sest kes on mäletaja? Inimene ise, keda ei saa usaldada. Kes enam teab, mis täpselt oli. Mis siis üldse jääb? Aastaarvud? Nemad on päris. 1944, 1946, 1953, 1965, 1982…
Põllu lavastuse puhul ei tahagi rääkida eraldi näitlejatöödest, sest sel viisil hakkan lammutama peenelt kokku pandud tervikut. Kui tõsta kedagi näitlejatest esile, kannataks kogetu, laguneks fiktsioon.
Seetõttu nimetakski näitlejate asemel vaid fiktsiooni, ühte neist. Piirkonnavolinik Raimond Uusküla, Serafima jõhkardist abikaasa.
Jälgid teda, stseen-stseenilt, vaatad talle peaaegu silma, otsid ja otsid. Aga ei leia. Sa ei leia enam näitlejat üles. Su ees on ainult Raimond, kogu oma julmuses ja vihas, väga täpselt väljatimmitud kehahoiak, kõnnak, kõnemaneerid, vihahoos suust pritsiv tatt, leemendav higi. Nii ehedal kujul, et sa eladki kaasa mõrtsukale, kurjategijale, vägivallatsejale, ja loodad, et teda veel niipea maha ei lööda. Sest tema paneb võsa elama ja kihama. Ei ole ammu midagi sellist teatris kogenud. Filmikunsti puhul tuleb sagedamini ette, et ei mõtle, kes keda parasjagu mängib. Raimond ei lagune hetkekski koost, ei muutu näitlejaks.
Olles ise miilitsa tütar ja 1980ndate lõpus endale lapsena isa vormimundrit selga proovinud ja hirmsasti sauaga vehkinud, on mul teatav sümpaatia miilitsate vastu alati olnud, aga seekord siis selline pauk! Meeldivalt pilleriinpurjestusin tol õhtul. Imetlesin. Raimond on Põllu lavastuse vuntsidega tugisammas. Tõeline antikangelase triumf. Kuigi „S + B“ puhul on veidi kummalinegi rääkida kangelastest või antikangelastest, selles maailmas pole vanatestamentlikult ei head ega ka kurja, lihtsalt sugupõlv sugupõlve järel, halastuse ja armastuseta.
Peamist tegevusliini, Serafima-Raimond-Bogdan ja nende lapsed, toetab teine tasand, külatädikeste lõppematu vada. See podiseb justkui rütmistatud mantrakett tapahimu täis tegevuste taustaks ja vahele, kommenteerib seda, mis on, mis olnud ja mis tulla võib. Need on pealtnäha vagad tädikesed, kes kõiki „natukene aitavad“, justkui nähtamatult, aga mõjusalt, kuulutavad ette ja salgavad maha. Nende lause- ja sõnakatked rahustavad, tasandavad, annavad võimaluse ka muiata, tajuda tegelaste püüdluste, viha ja kire absurdsust. Kuskil saab naine peksa, lapsi tapetakse, mees konutab soos, luhtumisele määratud kättemaks kõige kohal lehvimas, aga mutikesed leiavad ikkagi, et olgu mis on, podagrat tuleb ravida. Kui täna ei saa, siis ehk homme.
Põllu teater loob ise uut Peipsiveert, siiruviirulist, võttes aluseks Afanasjevi, kes omakorda ammutas inspiratsiooni vanausuliste kommetest, uskumustest, eluolust ja selle traagilisest põkkumisest nõukogude võimuga. Põlvkondade traagiline lugu üldistub kõiksuse tõdemuseks, millega algab ka Afanasjevi romaan. Viitega Koguja raamatule. Jooks ei olene kärmeist, sõda sangareist, leib tarkadest, rikkus mõistlikest ega menu osavaist. Aeg ja saatus tabab meid kõiki.
- ÄÄREJUTT -
„Serafima + Bogdan“
Autor Vahur Afanasjev.
Dramatiseerija ja lavastaja Ivar Põllu.
Kunstnik Kristiina Põllu.
Valguskunstnik ja tehnikajuht Rene Liivamägi.
Muusika Eeter.
Osades Ilo-Ann Saarepera (Ugala), Kristel Leesmend, Renate Keerd, Elise Metsanurk, Andres Mähar (Vanemuine), Priit Loog (Endla), Martin Kork, Ekke Hekles.
Esietendus 31. juulil 2021 Kolkjas Peipsiveerel.