Mario Pulver: Eestlus äraolevas käändes

mpulver.offline.ee, 29.11.2013



Kui otsitakse või soovitakse defineerida Tartu vaimu, lõpevad õhinal alanud katsed tavaliselt segaduses, kohmetu vaikusega. Umbes sama on eesti vaimuga. Lihtsam on defineerida seda millegi puudumise kaudu, äraolevana. Keegi meist ei tea täpselt, milline on eestlane. Küll aga kipuvad kõik läbisegi karjuma, milline ei ole eestlane. Selline eetri täis karjumine lõpeb reeglina vaid siis, kui sombusest, madalast taevast sajab kõikematvat eetrikahinat.

Eestlane kui taies muuseumistendil. Tuhande aasta pärast kujutatakse teda ilmselt nii, et peas on murumüts, seljas kunstnahast tagi, jalas viledad viigipüksid ja pastlad, ühes käes ahing ja teises iPhone. Ja ega palju mööda ei panda. Tuhat aastat siia või sinna, ugril jumala ükskõik. Viisnurk passib mütsile sama hästi kui kaheksakand, elada võib siin või Newfoundlandis – peaasi, et oleks metsa. Eestlane on ajaloo tragöödiatest ja komöödiatest kokkutraageldatud tegelane, ehtne arhetüüp: meesnaine metsast. Üheksa soovahetust või -kuivendamist hiljem pole enam vahet.

Selles mõttes on Mart Aas üks imelik inimene, globaalselt mõtlev lokaator. Ühes käes skaip ja teises astrograaf, millega talletab tähti ja sõnu. Kuidagi on nii, et ta näeb kõike enda ümber ja samas ka pea kohalt. Märkab metsa ja puid selle sees. Mitte igaüks ei taju asju nii puhtalt kahemõõtmelisena, omavahel vältimatult segunenud kahe maailmana. Kui Mart Aasal on tätoveering, on see tõenäoliselt holograafiline ussikiri. Siberi šamaanid kombineerivad ka nõukogude sümboolikat ja väega taimi – oluline pole mitte vahend, vaid see, kuhu sellega lendama lähed. Aasa hing rändab ja tema teel on väga palju ümberistumisi.

Eestlasel on raske vastata küsimustele, raske ennast avada. On selle taga hirm vastata valesti, kaotada mäng? Või on see aastatuhandete jooksul sisse õpitud ellujäämisinstinkt? Et isegi kui loomad ja taimed kaovad, jääb eestlane alles? Ei tapa meid ussi- ega pühakiri? Eestlane tunneb end koduselt absoluutselt igas kliimavööndis ja režiimis, sest meil ei ole kodu. Taevas on ühine, maapind ei lõpe mujal kui meres. Ainsaks püsivaks lohutuseks on kartul ja skaip, aga vahel saavad mõlemad otsa. Eestlane on hingelt rändur, otsib lakkamatult oma õiget kohta nagu Ahasveerus, sest ta ei anna kunagi kellelgi asu – ei iseendale ega teistele. Eestlast defineerivad tema telefon, auto, maja, tiitlid, haridus, olgu need olematud või väljamõeldud või teeseldud. Kui võtta telefon käest, anda auto ja maja pangale tagasi, paljastada fiktiivsed saavutused, jääbki järgi vaid nõrk kuma kirstus. Ometi jääb iga tunneli lõppu pisut valgust ja Pandora pappkastis on eestlase jaoks alati väike lohutus varuks: lõpus peavad kõik nagunii lahkuma.


Jaga

Vaata lisaks