Eesti Päevaleht/Ivar ja Kristiina Põllu: iga jama on alati kingitus

Peeter Kormašov, Eesti Päevaleht, 07.10.2022

„Näitlejad ei pea mind armastama ega mina nende peale karjuma. Kõige tähtsam on see, et nad usaldaksid jäägitult seda, mida koos teeme,“ sõnab Ivar Põllu.
Tartu Uues Teatris algas sügisel 15. hooaeg. Teatri asutajad lavastaja Ivar Põllu ja kunstnik Kristiina Põllu on küll proovinud kätt muude asjadega, aga ikka teatrisse tagasi jõudnud. Kohtume vahetult enne „Stereo“ esietendust: lava kandekonstruktsioon on alla lastud ja parasjagu riputatakse üles lavastusest „Serafima + Bogdan“ tuttavaid kõrvaklappe.
Milline on uue lavastuse „Stereo“ idee ja saamislugu?
Kristiina Põllu: Meil on noor, uus, äge kamp näitlejaid. Ivar küsis kõikidelt, mida nad tahaksid või ei tahaks kindlasti teha. Tavaliselt teatris ei tehta nii, töö algab lavastaja ideest.
Ivar Põllu: Heal lavastajal on portfellis huvitav näidend.
Kristiina: Aga mida teha, kui pole midagi peale muusika ja hakkad maailma looma sellest hetkest?
Ivar: Meil oli laual kaks varianti: kas teeme muusikali Onu Bellast ja Üllar Jörbergist või lavastuse Bachi muusika põhjal. Kõik arvasid, et Bach tundub parem plaan.
Siis vaatasime lavastuse eelarvet ja mõtlesime, et selleks et laval oleks asju, oleks kena kasutada vanu asju. Oleme eri lavastustega kuhjanud nii palju kraami, ladu on täis õmmeldud kostüüme. Otsustasime mängida vanade asjadega, mis on loodud või leitud meie kahe lavastuste jaoks ning jäänud siis uut võimalust ootama. Ja neid asju on palju, need on kõik omad, aga nende näitlejatega kohtusid nad esimest korda.
Millises vormis kõlab Bach?
Ivar: Bachil on lugu „Air“, millega sarnaneb väga Procol Harumi „A Whiter Shade of Pale“. Selle autor ise tunnistas pärast, et pole kunagi Bachi kuulnud ja lugu tuli talle kosmosest. Procol Harumi laulust on tuhandeid kavereid, mis väljendavad inimelu kirjusust: on reggae’t, kantrit, ballaade.
See Procol Harumi lugu ongi meie loo selgroog, kasutame seda igasugustes versioonides. Ühelt poolt tahavad inimesed olla nii erinevad, aga lõpuks kuulavad kõik ühte ja sama muusikat, mis on hoopiski Bachi plagiaat. Ja kosmos on meil ka.
Taaskasutus on praegu populaarne, nii et ajastutruu valik?
Ivar: Taaskasutatud materjale on Uues Teatris olnud varemgi, kostüümid on tihti õmmeldud eelmise elu elanud materjalidest. Heietushoiatus! Näiteks kandis Vanemuine maha vanad suure maja villased ARS-is kootud eesriided ja andis need üliõpilasmajale. Meie laenasime neid sealt, et teha lavastust Kaarel Irdist. Kui see lavastus maha kanti, siis õmblesime neist kostüümid lavastusele „BB ilmub öösel“ ning nüüd on need riided siin uuesti laval.
Kristiina: Kostüüme loon alati n-ö kollektsioonina – kui teha lavastusele kostüümid, siis neist moodustub tervik, eraldi võttes aitab iga kostüüm oma tegelast lahti muukida. Siin lavastuses oli äge see, et paiskasime kollektsioonid segi ja panime valesti kokku nii, nagu pole viisakas ega väärikas. See on lõputu riiete vahetamine, aga näitab ka midagi muud…
Ivar: „Stereo“ on niisiis juubelihooaja alguse retrospektiivne moesõu ja mineviku kõrvalelükkamine samaaegselt.
Kristiina: Minevikust puhastumine.
Kuidas on teie koostöös paigas piirid? Kas lavastaja ja kunstniku roll on selgelt eraldi või need kattuvad?
Ivar: Julgeme teineteisele öelda päris ausalt, mida võiks tema „osakonnas“ teisiti teha, aga aktsepteerime selle inimese arvamust, kelle allkiri on all.
Kristiina: See on sõbralik. Saame teineteise peal ideid kontrollida: kui mõlemale sobib, siis see jääb. Kui ühele ei sobi, siis sõltub. Mõnikord taandun, et okei, Ivar viib seda läbi. Mõne asjaga mitte, aga järelikult on see siis oluline.
Ivar: Siis teeme nii ja ongi hea. Igal projektil on enne prooviperioodi inkubatsioonifaas, siis testime ideid. Kui teisele meeldib, siis on lootust, et toimib.
Lavastusest „Serafima + Bogdan“ olete pidanud jube palju rääkima, aga küsin siiski: mida sellest kogemusest kaasa võtsite?
Kristiina: Koroona tõttu venis projekt mitmeaastaseks ja saime lavakujundust kasvatada läbi aastaaegade. Ühel aastal värvisime kangad, järgmisel hakkasime õmblema. See oli kummaline ja aeglane protsess.
Ivar: Sügisel 2019 panime piletid müüki ja hakkasime võsa maha võtma. Kevadeks oli see taastunud, siis ehitasime võssa trepi, panime roostetama kasvuhoone raudkarkassi ja veel mõned asjad. Ja siis lükkusid kõik etendused aasta edasi, lavakujundus sai aastakese laagerduda vabas õhus. Ja teksti sai veel kaks korda ümber kirjutada.
Öeldakse, et inimene peab alati teadma, mida ta teeb, ja selle ellu viima, aga mina küll täpselt ei tea, eriti alguses. Ruumiline kujund on olemas, aga see pole kirjeldatav ega kasutatav, see tuleb tõlkida. Ja protsessis need asjad alati muutuvad. Õppetund on see, et muutujatega tuleb kaasa minna. Kui tuleb suur prohmakas, tuleb sellega leppida, mitte selle vastu võidelda. Läheb paremaks, tuleb kasuks.
Lähete „Serafima + Bogdaniga“ Praha kvadriennaalile. Mis seal toimuma hakkab?
Ivar: Proovime võsakogemuse kohale viia – mitte vaataja seisukohast, aga tegijate enda asukohast. Publik ei saanud ju võsa sisse tulla.
Kristiina: Võsast on lavastus kõige ilusam.
Võsa oli nii tihe, et vaatajana ei näinud, mis seal täpselt toimub. Aga keskkond oli lavastuse tugevaim külg – Peipsiveere, Kolkja, vanausulised.
Ivar: Kohavalik oli õnnetustega kaasaminek. Tahtsime teha väikselt, veel pisemas külas mõne maja õues ja maksimaalselt sajale inimesele. Aga need plaanid läksid untsu – me ei saanud seda kohta ja saime aru, et teatri jaoks on vaja vähemalt 500 inimese tükki, et seda üldse produtseerida ja me pankrotti ei läheks.
Tuli leida võimalus, kuidas tuua palju publikut, aga et tegu poleks tobeda suvelavastusega ja helivõimendus ei häiriks külarahvast. Arusaadavalt ei meeldi kellelegi, kui nende tagaõues teatrit tehakse. Sibulat võib müüa küll, aga see lärm...
Jagasime publiku kaheks ja andsime neile kõrvaklapid, et helikujundus ei tuleks kõlaritest ega näitlejad peaks kõvasti karjuma. Selleks et publikusektorid teineteist ei näeks, pidi jätma võsariba vahele. See on vist pungi põhimõte, et oma vead tuleb teha voorusteks.
„Stereo“ on pigem eksperimenteeriv kui klassikaline tükk?
Ivar: Päris klassikaline see vist pole. Me ei eksperimenteeri, vaid otsime ideele sobivat vormi. Või pigem vormile sobivat ideed. Võib öelda, et see on absoluutselt ebaoriginaalne lavastus, mis koosneb legendaarsetest ja kulunud asjadest. Meie väljakutse seisneb nende elustamises...
Ma ei tea veel, kas see õnnestus. Aga kindel on see, et oleme suutnud luua minutite kaupa kvaliteetset vaikust lavale. Muusika ja asjade vahele.
Kristiina: See sõltub muidugi vaataja hoiakust. Kui inimene mõtleb, et see on nõme tükk ja siin ei räägita, siis blokeerib ta oma vastuvõtu ära. Kui ta on avatud, siis satub uude kohta.
Kas olete näinud lavastust „Ainult jõed voolavad vabalt“?
Ivar: Seal on tekst sisse toodud, millest oli kahju. Kui tuli välja Semperi „72 päeva“, siis muutusime natuke närviliseks. Siis selgus, et Krahlis tuleb välja samasugune tükk, mille esietendus toimub enne meid, ja muutusime veel rahutumaks. Eks sarnasusi on, aga protsessi seisma ei pannud.
Kristiina: Ühesugused asjad on samal ajal õhus. Näiteks teevad kunstnikud ühel hooajal eri teatrites sarnaseid kujundusi omavahel kokku puutumata.
Ivar: Infot, sõnu ja seisukohti on ilmselt liiga palju, sellepärast tundub parim reaktsioon teha lavastus, kus sa ei ütle midagi välja ja suhtlus käib hoopis teistmoodi.
Kristiina: See lavastus puudutab midagi, mis on meie argipäeva sekelduste taga, tavareaalsuse taga.
Mis on nähtava taga? Kust tulevad asjad? Mis on inimese rähklemise põhjus? Kas ta otsib midagi? Kas ta ise teab, mida ta otsib? Lõputud rollid, mida endale võtame – kannataja, armastaja, veidrik, pedant, kunstnik, geenius.
Kuidas on vastu võetud Tartu Uue Teatri aastapilet ja mida sellelt ootate?
Ivar: Kunagi oli meil kampaania, kus toetajad said endale tooli – otsisime vormi, kuidas seda jätkata. Näitleja ja lavastaja Elise Metsanurk tuli kevadel ideega välja ja nii jõudsime aastapiletini.
See on omalaadne lojaalsusprogramm, mis on peidetud teistsugusesse vormi.
Aastapileteid on juba ostetud ka?
Ivar: Pooled on müüdud.
Milline on praegu teie seis iseseisva teatrina?
Ivar: Kas oleme iseseisev? Kas kõik teatrid pole publiku käes pantvangis? Või rahastajate käes? Seis on ootusärev nagu viimastel aastatel pidevalt.
Kristiina: Kas on üldse olnud aega, kus poleks?
Ivar: Ei tea jah, aga sellega harjub. Oleme aastaid olnud valmis, et nüüd küll vist läheme pankrotti, aga teeme selle lavastuse ikka ära… Oleme harjunud, et küllap kuidagi saab. Praegu tundub mitte kinni panemine isegi originaalne.
Kristiina: Meil on siin majas väike, aga nutikas tiim, kes oskab igast olukorrast välja tulla. Kasutatakse otseteid ilma keerukusteta. Teistes teatrites töötades pole ma sellise tõhususega kokku puutunud.
Kui auhinnad mõõdupuuks võtta, on teil hästi läinud.
Ivar: Auhinnad ja hästi minemine pole päris samad asjad. Ja nendegagi harjub, ka publik. Pigem küsitakse: mis juhtus, kuhu sel aastal auhind jäi? Vanemuisel on rohkem preemiaid, kas see on allakäik?
Milliseid asju olete teinud väljaspool Uut Teatrit?
Kristiina: Olen varem mujal palju lavastusi teinud, aga viimastel aastatel rohkem siin, sest Ivariga koos tekkiv sünergia on teine kvaliteet. Mujal teatris tegemine on värskendav – juhul kui näen materjalis midagi, mis mind käivitab, ja saan inimestele läbi selle midagi anda.
Ivar: Ma olen väljaspool väga vähe teinud. Alguses küll kutsuti palju, kuid tollal tundus ebaeetiline minna nii värske teatri kõrvalt kuhugi mujale lavastama. Enam ei kutsuta. Siiski, talvel läheme Tallinna Linnateatrisse. Ja eelmisel talvel olime Riias.
Kuidas võeti Riias vastu lavastus „Mees, kes teadis ussisõnu“?
Ivar: See kukkus kummalisse aega, olime terve talve jooksul koroonaaugus ainuke esietendus. Veetsime kaks kuud Riias, aga kuskil käia ei saanud: linn oli lukku pandud, oli komandanditund. Suures teatris, võõras keeles, aga suurepärased inimesed. Selline seiklus. Esietendus läks hästi, vastukaja seinast seina, nüüd sügiseks on lavastus riiulis, sest üks osatäitja on lapsepuhkusel. Ja ega see eriti populaarne polnud ka.
Kristiina: Oli tõesti õpetlik. Mina pole kunagi teises keeleruumis töötanud ja pelgasin seda. Aga teatriinimesed räägivad igal pool üht ja sama keelt. See teater on hästi suur: asju tehakse nii, nagu peab, nagu alati on tehtud. Masinavärk töötab.
Riia on ju lahe linn. Ja ka Liivimaa.
Ivar: On tõesti. Alati on tundunud, et Riia on rohkem Tartu pealinn kui Tallinn. Tallinn on kena võõras linn, skandinaavialik ja halli tooni. Riia ja Tartu on sellised punased linnad – siin on savi ja punased tellised, Tallinnas paekivi.
Mida toob uus hooaeg?
Ivar: Uues Teatris esietendub novembris Martin Korgi vesternlavastus „Kauboid ja vampiirid“, kus mängib Kork ise ja kolm lavakooli lõpetanut. See on maskuliinne tükk, aga mitte lihtsalt lõbustus, Martinil on sellega ikka midagi öelda. Tal on alati oma agenda.
Uus hooaeg on veel selles mõttes eriline, et Uus Teater ja Vanemuine teevad kaks koostöölavastust. Detsembris tuleb Vanemuise väikses majas välja Elise Metsanurga lavastatud „Romeo ja Julia“ ning veebruaris tuleb meie saalis Vanemuise näitleja-lavastaja Reimo Sagori lavastus.
Oleme teiste teatritega varem ka koostööd teinud, aga enamasti, kui see on ära jäänud, on suurema teatri küsimus, miks – see pole neile lihtsalt kasulik. Seekord oli Vanemuine aktiivsem pool ja see on tore. Meie noored teevad Vanemuises klassikalisel laval ja Vanemuise noored teevad meie karvases blackbox’is. Vaheldus ja ristturundus öeldakse selle kohta vist.
Kevadel tuleb veel Kirill Havanski lavastus, kus on kaks inimest meie trupist ja kaks tolleks ajaks juba ajalukku läinud Paide teatri trupist.
Kui oluline on teie jaoks nais- ja meesautorite küsimus kunstis, näiteks lavastajate puhul?
Kristiina: Ma ei oska isegi kommenteerida, see teema ei puuduta mind üldse.
Ivar: See tundub olevat statistiline probleem. Samas, ma ise pole naislavastaja ega tea, mida nad tunnevad. Statistiliselt on tõesti vähe naisi, kes on suurtes teatrites lavastanud. Miks? Äkki nad ei tahtnud? Aga võib-olla tõesti ei lastud.
Meil on kümne hooaja jooksul alati olnud naislavastajaid. Nüüd üle pika aja on esimene hooaeg, kus võimestame meeslavastajaid ja on ainult meeste esikad. Elise lavastus tuleb ju välja Vanemuises.
Mida teete, kui pole tööl ega teatris?
Kristiina: Oleme mõlemad Ingvar Villido Ishwarananda õpilased ja kriya jooga teel. Mina olen veel Practical Consciousness I & II õpetaja. See on tehnoloogia, mis annab inimesele võime orienteeruda oma sisemaailmas ja oskuse vabastada emotsioone, mis elu segavad ja käivituvad automaatselt, ka soovimatutes olukordades. „Stereo“ räägib tegelikult samast asjast, aga töö ja jooga ongi meie jaoks üks tervik, see on meie elu.
Ivar: Mõtlesime, miks seda teatrit üldse teeme. Kuskil mujal on raha alati rohkem ja teatritegemine üks närune meelelahutamine, oma supis ujumine. Samas – midagi siin on. Oleme viimasel ajal otsinud oma vaatenurka, miks üldse. Minu jaoks on väljakutse, kuidas teha teatrit niimoodi, et lavastustes oleks ka salakaup, millega saan inimesi aidata, kas või provotseerides. Mitte panna neid mõtlema, pigem anda neile äratundmist.
Kristiina: Meie lavastustes on laval läbivalt n-ö tukkuv inimene, kes läheb oma sisseküntud vagu pidi. „Stereo“ näitab, kuidas me ei saa omavahel õieti kontaktigi, sest meil on mälestused, ettekujutused, arvamused, suhtumised, hoiakud. Ripume vana küljes, mis ei lase meil vabalt hingata ega liikuda. Klammerdume ja kiindume, ise märkamata, kuidas see meid piirab ja kitsendab meie võimalusi. Mängime teadaolevaga ja uut lisame ülivähe – ikka need vanad asjad, võib-olla küll uutes kombinatsioonides, mis loob mulje uudsusest.
Teame kõik neid igapäevatülisid ja jama – Ivar näitabki sellist inimest.
Ivar: Oleme ise sellest põhjast läbi käinud. Oleme selle läbi teinud ja selgemaks saanud, et kvaliteetne elu ei pruugi olla üldse nii raske. Selleks et oleks elamise tunne, ei pea nii palju kannatama. Selleni nipsust ei jõuagi, mõni muidugi jõuab, aga tavaliselt on vaja ikkagi teadmist ja õpetust. Ja mõistmist, et see hetk, kus sa end hästi tunned, ei ole erand. See on selle kõige taga olemas, aga igasuguse soga all.
Proovite seda salamisi oma töösse panna ja kunsti kaudu levitada?
Kristiina: Mitte ei proovi, vaid see ise tuleb.
Ivar: Mõnikord ei tule ka. „Serafima + Bogdani“ lõpus pidi olema mingi lahendus. Et ei saa ju nii lõpetada. Aga ei saa ütelda, et „inimesed, parandage meelt“.
See oleks propaganda?
Ivar: Eks ole. See on kõige peenem kunst: kuidas inimesi aidata ja mitte teha propagandat? Need, kellel on häda, tahavad abi kõige vähem, sest on sellega samastunud. Kui mul seda kannatust ei ole, mis mul siis on? Abieluga on halvasti, aga kui mul seda halba abielu pole, siis pole mul üldse mitte midagi. Lihtne on olla äge ja irooniline kunstnik, olla võõrandunud. Aga kuidas olla aus ja samas mitte tobedalt propagandistlik?
Mida teater kõige paremal juhul teha saab? Lugusid jutustavad teleseriaalid ja raamatud palju paremini, selles mõttes on teater suur ressursi raiskamine. Teater on nii füüsiline: kui oled seal sees, saad näitlejaid haista, peaaegu katsuda ja heli käib põrnastki läbi, kui on korralik bass. Publik on teatris nii käes, et tundub raiskamine jutustada talle mingit lapsikut lugu, näiteks sellest, kuidas mees tahab naist petta, aga õudselt palju probleeme tekib ja lõpuks on ta lausa mõrvar, sest ei julge seda naisele öelda.
Kui publik endale lubab, võib juhtuda erilisi asju: ta võib saada taipamisi, ilma et talle midagi öeldaks. Ta peab andma sisemise loa, isegi mitte aru saama, aga kaasa minema.
Kristiina: Minu meelest tekib publikul meie asjadega teatud lõdvestus. Ivar oskab luua selle lõdvestuse ruumi.
Ivar: Arvad? Näiteks „Serafima + Bogdanis“ polnud ju mingit lõdvestust, ainult suur stress. Mõtlesime, et kui inimene nii ära põletada selle etendusega, siis peab ta ise tegema mingi tehte. Meie ei saa seda teha, aga kui teda nii kõvasti tümitada, siis võib-olla ta teeb seda ise.
Vahur Afanasjev pakkis need asjad ju loosse, aga peidetult?
Ivar: Tema ei pakkunud ka ühtegi lahendust, kuigi andis ühes lõpulauses vihje kätte. Viha ja armastus on kõik üks suur ettekujutus, mis laastavad nii kaua, kuni me neisse usume ja neid toidame. See on tõekspidamiste, emotsioonide ja kinnisideede trall.
Kriya jooga teel saab sellest teadlikult vabaneda. Kui ei taha vabaneda, siis võib ka jälgida kõrvalt ja nautida enda piinlemist. See on vähemalt natuke parem kui lihtsalt piinelda – võib olla väga naljakas näha, et olen lihtsalt loll.
Aga hobid?
Ivar: Mulle meeldib tööd teha. Hobisid meil pole, on kodu, lapsed, kassid ja aiad.
Ja teater ka. Ehkki ta on nüüd juba täiesti iseseisev. Nagu ka lapsed suuremad, nii et hakkab tekkima selline asi nagu vaba aeg. Seda pole küll kunagi olnud, et oleks igav.
Kristiina: Elu suurte lastega on väga tore. Väikestega ka – see, mis parasjagu on, ongi äge.
Jaksate veel teatrit teha?
Ivar: Praegu jaksame ikka, küsimus on: milleks? Alguses oli lihtsam, siis seda küsimust ei olnud. Oli teadmine, et teeme. Alguses ei saanud meil teatris keegi palka. Paljudel viskas ära, Kristiinal ka, läks vahepeal minema ja hakkas märkmikke tegema.
Kristiina: Läksin Räpina aianduskooli maastikuehitust õppima. See oli füüsiliselt nii raske, et poole peal mõtted muutusid ja jõudsin läbi aianduse märkmikeni. Tegin oma ettevõtte Tüümian Stuudio, kirjutasin isegi äriplaani, aga sain aru, et ei saa teatri eest ära põgeneda. Sellega oli vaja jätkata ja vabastada asjad, mis tekitasid vastumeelsust ja tüdimust.
Ivar: Inimeste puhul käivad närvidele asjad, mis on endas võimendatud. Pisikeses kollektiivis eriti.
Kristiina: Arvatakse, et teatritöö on hästi loominguline.
Ivar: Tegelikult on see paljuski rutiinne. Selline isetu teiste teenimine. Ühte lavastust tehakse kaks-kolm kuud ja siis hakatakse kohe järgmist tegema. Näitlejad säravad laval, aga töö käib pidevalt ja see kordub ja kordub. Kui lavastus maha kantakse, on asjad järsku üle ja kõik pürgi. Milleks?
Kristiina: Jõudsingi selleni, et teater on tegelikult täiesti mõttetu. On mõttetu panustada nii palju oma aega, et toota mingisugust kujundust, mis pärast on praht. See oli minu jaoks suur vastuolu, aga lahendasime selle ära: tuleb teha sellist teatrit, mis on enda jaoks oluline, siis on äkki kellelegi veel.
Ivar: Luua selliseid kogemusi, mida tahaks ise teatris tunda. Teha seda, mida tahaks näha, aga pole veel näinud. Ja võib-olla lõpuks ei tahagi enam teatrit näha – kuhu mina vahepeal jõudsin. Teatri tegemine ja nägemine tundus mulle äärmiselt vastik, see oli déjà-vu: kõik need laused ja küsimused on juba olnud. Tean, mis juhtub kaks nädalat enne esietendust, ja kuna ma seda tean, siis see juhtubki.
Kristiina: Millal keegi läbi põleb...
Ivar: See on nagu virtuaalreaalsus, mida ise kirjutad. Lõpuks on väljakutse, kuidas teha asja, mida tahaks ise vaadata. Ja sealt edasi minnes, et ise ei tüdi ära ega põleta kedagi läbi. Lõpptulemus on ikka lõpptulemus, see võib õnnestuda või mitte, aga disainida saab protsessi, nii et see muutuks nauditavaks iseendale ja vähem piinarikkaks teistele.
Kristiina: Kui Riias lavastusprotsessi lõpetasime, siis näitlejad tulid rääkima, et ootasid kogu aeg hetke, millal lavastaja hakkab karjuma. Pole võimalik, et lavastaja teeb oma tööd nii, et ei karju näitlejate peale – nad polnud sellist asja kogenud!
Selline vana kooli lähenemine?
Ivar: Eestis seda keegi ei oota, aga Riias Läti rahvusteatris oldi nähtavasti harjunud, et lavastajad kehtestavad ennast läbi karmi hoiaku. Mul on olnud truppe, kus oodatakse, et kas see tuleb. Mingi ülesastumine. Et oleks ikka päris teatri tunne. Võib-olla lätlased mõtlesid ka sedasama. Eks ma siis olen mõnikord teinud ka, inimesed ju ootavad…
Nagu sõjaväes või köögis, kus ülemus ennast kehtestab?
Ivar: Seda pole üldse tarvis. Lõpuks pole trupis tarvis, et näitlejad mind armastaksid, mulle alluksid või oleksid õudselt suured sõbrad. Tegelikult on vaja, et nad mind usaldaksid. Selleks ei pea ma neist üle olema, võin olla hoopis allpool. Tähtis on, et nad usaldaksid jäägitult seda, mida teeme.
Kristiina: See ongi see lõdvestumine, millest enne rääkisin – küll seoses publikuga, aga näitlejate puhul loeb see isegi rohkem. Publik tuleb ainult korraks kokku ja saab osa tulemusest.
Ivar: Sest protsessi vahepeal on pime tsoon, kus publikut pole ja näitlejad ise ei saa enam täpselt aru, mis asi see on, mida teeme. On hästi palju detaile, mis ei kõla kokku. Mingi jukerdamine käib. Pilt on juba hägune, oled seda kõike nii palju näinud, tahaks ümber teha.
Tuleb vaikselt minna nagu läbi pimeda metsa – õhtul hakkad minema ja hommikul jõuad kohale. Esietendus on see hommik. Vahepeal on nii pime, et ei näe midagi, aga tead, kuhupoole minna. Kui ei usalda lavastajat, siis ei pruugi välja jõuda samasse kohta, kuhu teised…
Kristiina: Usalduse ja intuitsiooniga lähed.
Nii et kõige tähtsam on, et usaldataks sinu visiooni?
Ivar: Kui näitleja teeb kaasa ja allub, aga ei usalda, siis see on täielik pornograafia. Üldse igal alal – sellest ei tule kunagi midagi head.
Kristiina: Üks usaldus on sinu ja näitlejate vahel, teine sinu ja minu vahel ning kolmas see, et usaldame ise seda protsessi – seda, kuhu kõik koos läheme, kuigi ei tea, mis juhtub homme.
Siis tuleb mängu see takistus kui võimalus?
Ivar: Tuleb usaldada neid hüppeid. Iga jama on kingitus.