Tartu Uues Teatris esietendub reedel, 1. aprillil lavastus „Siili poomine“, mille teemad on tühistamiskultuur ja ühiskondlik hukkamõist ning mis kompab lubatud ja lubamatu huumori piire.
Näitlejatena teevad kaasa Martin Kork, Ekke Hekles, Renate Keerd ja Ingrid Isotamm ning Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia etenduskunstide esimene kursus. „Siili poomise“ autorid ja lavastajad on Elise Metsanurk (24) ja Andreas Aadel (26).
Hommikusöök
Pikk hommikusöök on üks suur väärtus. Ta võib koosneda kas ühest võileivast ja klaasist veest või olla tohutult rikkalik ja määrida väga palju nõusid, aga kui hommikusöök kestab kaua, siis on tunne, et kõige jaoks on aega, kõik mõtted tulevad ise kohale, ei pea punnitama ega pingutama. Hommikusöögi ära jäämine on suur kaotus, sest siis on tunne, et on kiire ja midagi ei jõua, sõltumata sellest, kui palju tegelikult asjadeks aega on.
Loomad
Loomad on loomulikud. Neile võib silma vaadata, ilma et neil ebamugav hakkaks, istuda tundide kaupa, ilma et peaks midagi ütlema, tegema või isegi intensiivselt mõtlema. Kui nad ei taha sinuga aega veeta, lähevad nad lihtsalt minema ja raske on selle peale solvuda. Ja õhtuti tulevad sinu tuppa ja kerivad ennast nurka kerra, sõltumata sellest, kui tülli te päeva jooksul olete läinud.
Bussipeatused
Bussipeatused on nagu argipäeva Instagram. Bussipeatuste nimed on täiesti omaette kultuurivaldkond, tihti on nad poeetilised (Kraavikalda, Mileedi, Lõkketule), vahel harva loogilised (Kesklinn, Raadi), aga mõnikord täielikus vastuolus tegelikkusega (Vene). Meenutavad midagi, mida keegi enam ei mäleta. Bussipeatustesse koguneb värvikas tegelaskond; kui mõnest populaarsemast peatusest mööda kõndida, moodustuvad vaikelud, mida on hea vaatama jääda. Peab ainult vaatama, et vaikelu tegelastel ebamugav ei hakka.
Biitlid
Tundub huvitav ja lootustandev noortegrupp, kindlasti ootab neid suur tulevik. Palju on põnevaid meloodiakäike ja ka sõnad on kohati lausa hämmastavalt leidlikud. Palju edu toredatele poistele, suur usk, et kuuleme teist veel palju!