Kui hakkame tegelema meenutamise ja mälestustega, kas me oleme siis vanaks jäänud? See küsimus tekkis mul, kui vaatasin Ivar Põllu uuslavastust „Stereo“, mis septembri lõpus avas Tartu Uue Teatri 15. hooaja. Põgusa tutvustuse järgi tegeleb lavastus mälestuste ning minevikku kinnijäämisega, mis ei luba meil elada praeguses hetkes, pühenduda olemasolevale ja inimestele enda kõrval. „Stereo“ tutvustuses deklareeritakse veel, et „lavastuse loomise jaoks ei ehitatud ühtegi uut asja, ei õmmeldud ühtegi uut kostüümi ega toodud lavale ühtegi emotsiooni, mida pole varem Uues Teatris läbi elatud. Kõik esemed, kostüümid ja emotsioonid on pärit 14 aasta jooksul Tartu Uues Teatris esietendunud Ivar ja Kristiina Põllu lavastustest.“
Kostüümide ja asjadega on nagu on, aga tundeid siiski kontrollida ei saa. Ma usun, et ikka on veel neid emotsioone, mida keegi pole Tartu Uues Teatris tundnud; ka mina tabasin end uutelt tunnetelt, vähemalt ma ise usun nii. Esimest korda mõtlesin lavastust vaadates, et kas see on nüüd mingi etapi lõpp ja kokkuvõte. Või siis uue algus Tartu Uues Teatris? Tartu Uue Teatri essents, juubelilavastus, hüvastijätt? Või rohelavastus, kus midagi juurde ei toodeta, ka mitte tundeid, elamusi? Kindlasti on „Stereo“ kummardus kostüümikunstnikele, lavastuskunstnikele, rekvisiitoritele.
Nii on „Stereo“ samaaegselt ood ilusatele hetkedele ja mälestusi tekitavatele esemetele ning samas ka hoiatus. Liiga palju asju enda ümber kuhjates võime lämbuda, hukkuda mälestuste kuhja all, kaotada sideme olevikuga, oskuse mõelda tulevikule. Võime vajuda minevikku, jääda üksi.
Impressionistlik teater
Põllu teater on impressionistlik teater. Järjest luuakse pilte, milles liiguvad erinevad tegelased, kes muutuvad või end ise muudavad. Lava on kaetud mööbli, parukate ja kõige muuga, mis teatris aastate jooksul loodud on. Riideesemeid on palju, tundub, et sadu – kleidid, palitud, hõlstid, kombinesoonid. Näitlejad võtavad neid järjest lavaruumi kohalt torudelt alla, proovivad selga, heidavad kõrvale, kattes nendega lõpuks kogu lava. Iga asi eraldi, esiletõstetult on mälestus, meenutus, tunne; kuhjudes muutub kõik tähenduseta prügiks.
Kui juba meenutamisega tegeleda, siis meenutan mõnd varasemat visuaalile panustavat lavastust, mida näinud olen ning mis on temaatiliselt ja tunnetuslikult sarnased. Formalnõi Teatri ja Andrei Mogutši „Lollide kool“, ehe näide visuaalteatrist, kus laval toimunu oli paigutatud mitmele tasandile, läbipaistvate kardinate, vaheseinte, akende ja projektsioonidega eraldatud ruumidesse, moodustades lummava lapsepõlvemälestuste kollaaži, kus pildid, sõnad, muusika, kuuldu, kogetu koondus unenäoliseks tervikuks. Või siis Alvis Hermanise „Vaikuse hääl“, kus kogu tegevus toimub 1960ndate lõpul ühes ühiskorteris, kus noored avastavad, armuvad ja pettuvad, saateks Simoni & Garfunkeli muusika. Mõlemas lavastuses on rohkelt nostalgiat, mälestuste silme ette manamist visuaalse mälu ja muusika kaudu. Veel meenusid ka Eestis mitu korda lavastatud Eberhard Streuli „Rekvisiitori tähetund“ ning Lotta Lotassi „Kogujad“ Taago Tubina lavastuses – vendade Collyeride, patoloogiliste kogujate traagiline lugu.
Su hääl kõlab võõralt
Lavastuses kasutatakse vaid üht muusikapala, Bachi orkestrisüiti nr. 3 D-duur, mida siis erinevates arranžeeringutes terve lavastuse vältel mängitakse ja ette kantakse. Kõige mõjusam kujunduselement olidki laes olevad tulukestega kõrvaklapid ning muusika ajas muutumise teema. Lavastuse kallal võib iriseda, aga midagi selles mõjutas mind, ja see ei olnudki vist seekord teater. Kummitama jäid mitmed teemaalged, mis laval sündisid. Nagu seesama Bachi süidi kõige tuntum fraas, mis kuhugi jõuda tahab, aga kogu aeg katkeb ja uuesti algab.
Muusika on üks imelik asi küll, tal on oskus siduda end mälestustega. Kuuled mõnd lugu ja kohe hakkavad pildid silme ees jooksma või meenub armas inimene. Vahel on rõõmus kuulata, vahel liiga valus ja paned muusika kinni. Kunagi üritasin oma ülikooliaegse parima sõbraga jalutades Tartu linnas samu lugusid kuulata. Meil olid mp3-mängijad, panime klapid pähe ja vajutasime samal sekundil play. Ja nii sai mööda tänavat kõndida, samas tantsurütmis, koos kaasa lauldes. Muusika ühendas.
Nüüd on teisiti. Aeg-ajalt saadame teineteisele Messengeri YouTube'i linke muusikaga, aga enamasti pole teisel sel samal hetkel võimalik lugu kuulata, kas vaja tööd teha või laps magama panna. Mis parata. Enam ei sünkroniseeru.
Hirm vaikuse ees
„Stereol“ on mõjus plakat Estookinilt, inimesed ühest kõrvaklapist teise liikumas. Ühest kõrvast sisse, teisest välja, nii nagu sageli juhtub lähedaste või siis nende inimeste jutuga, kellest me enam nii palju ei hooli kui varem. Kui klapidki ei hoia enam midagi kinni, ei summuta, ei tekita maailmu. Või kui üks klapp enam ei tööta, jääb vaid mono ja seegi vahel pragisev ja prõksuv. Alguses ei saagi aru, mis juhtus, siis harjud, ja teine kõrv puhkab. Kui ei suuda harjuda, otsid uued klapid, uue armastuse, uue hingamise, et oleks taas muusika ja stereo, mõnikord jõuad isegi surround-helini enda ümber. Need on need õnnelikumad hetked.
Mäletan, kui ise olin nii kuueaastane, lamasin diivanil, kõrvaklapid peas, kuulasin Marju Läniku „Armastab, ei armasta…“ ja röökisin täiel häälel kaasa. Lavastuses on ka selline hetk – klapid peas, laulad kaasa, iseenda häält ei kuule enne, kui muusika vaikib. Ja see võibki olla ehmatav – kuulata enda häält, tunnetada ennast, oma olemasolu. Lihtsam on panna klapid pähe ja eralduda maailmast. Nii on muusika see, mis annab meile tiivad, laeb meid võimsalt, pakub lohutust, aga ka see miski, mis peidab seda, mida me enam kuulata ei kannata – vaikust, üksindust. Muusikaga on lihtsam taluda, lihtsam kulgeda.
Ülekuhjatuse probleem
„Stereol“ on potentsiaali, aga ei kasuta seda ära. Vähemalt esietendusel seda ei juhtunud. Kõigel, mis laval hakkab tekkima, ei lasta lõpuni kujuneda, kulmineeruda. Ei atmosfääril, muusikal ega tegelastel; kõik jääb kuidagi õhku rippu, justkui ei julgetaks lõpuni minna. Midagi jääb alati puudu, lahenduseta. Lavastuses luuakse tegelasi, kellele oleks tahtnud hakata kaasa elama või kelle lugu saanuks jutustada, kuid kõik katkestatakse liiga äkki. Juba uued riided, uued pillid, kohvrid, parukad, muud vidinad.
Kui see oli ka taotluslik, et kõike kuhjata väsimuse, küllastumiseni, nagu mälestused ja esemed meiega sageli teevad, siis jäi Põllu tõlgendus seekord ikkagi lahjaks. Ei tekkinud terviklikke visuaalseid ridu, mis kulmineeruksid millekski äratuntavaks või elamust pakkuvaks, poeetiline loogika lonkas, lavastuse partituur jäi kuidagi rabedaks ja poolikuks. Lavastuse probleem on seesama, mis on lavastuse teema – ülekuhjatus.