NB! Järgnev tekst sisaldab spoilereid, kui ise pole veel näinud - lugeda äärmise ettevaatlikkusega või pigem hiljem, pärast kui endal vaadatud, tulla arvamusi võrdlema!
Tartu Uue Teatri värskeim esietendus toimus juba nädalapäevad tagasi, ent käin siiani edasi-tagasi mõeldes, kas minul on üldse õigust selle kohta midagi arvata... Miks? Nimelt, "Tuvid minestuses..." lavastuse näol on tegemist üpris erilise ülesehituse ja kontseptuaalse lähenemisega - seda mängitakse Tartu Uues Teatris korraga kolmes saalis samaaegselt, risti-rästi lõikudes-lõimudes ning lõpuks niiöelda "keskpõrandale" kokku tulles, ent publik on jaotatud siiski alguses eraldi saalidesse ning teatrivaatamine toimub vastavalt just selles saalis toimuvale. Jah, osavalt ka videoülekandeid sisse mixides, ent siiski - ühel vaatamiskorral näed füüsiliselt siiski vaid seda, mida on võimalik näha selles saalis, mille teatrisse sisenedes niiöelda "loosi" tahtel saad.
Miks ma siin siis seda peegeldust ikkagi kirjutan? Sellepärast, et teatav tervik oma vaatajapositsioonilt tekib ka seda kärge vaid ühest saalist jälgides. Jah, aimub ju, mis ja mida ja kuidas parajasti teiste saalide publik sama lugu, samade tunnetega vaatab. Et kusagil mujal toimub ka midagi, samaaegselt ja seegi on üks lavastusest tekkiva elamuse eripärasid. Teisalt on ju võimalik võtta ette teine (ja kolmaski) vaatamiskord ning näha seda kõike kolmest erinevast vaatevinklist, et tõesti koostada tervik...päris huvitav oleks teada, kuidas see siis mõjub?
Olgu öeldud, et siinkirjutaja istus suurimas saalis - teadlikult valides loosikausist sedavärvi kleepsu, milliseid kõige rohkem oli paista. Tagamõttega, et kõige rohkem rahvast peaksid ju saama kõige suurema tähelepanu osaliseks ka tegijate poolt. Tagantjärgi mõeldes - see ei pruugi üldse nii olla. Võibolla mõnes intiimsemas mängukohas (teatri väiksemates saalides) oleks võinud tekkida ka hoopis vahetum tunne näitlejate loodud karakteritega? Sellel on ju oma võlu, kui tegevus toimub justkui Su peopesal. Ning see inklusiivsustunne - Sa vaatad seda vaid käputäie teistega, versus "suur saal"... Kuigi ega seal suures saalis ka mingit barjääri olnud. Sealgi oli seekord saali publikupoolse osa ülesehitust arvestades kõik natuke isemoodi.
Väga lugu lahtiseletada polegi mõtet ja kas siin tegelikult ka mingi üheselt mõtestatud lugu lahti rullubki... Pigem on rida fragmente, mis küll ühtse selgroo küljes, ent ometi kuidagi narratiivi seisukohast lähenedes siiski see klassikaline "loojutustamine" otseselt polegi siin oluline. Lugu kui selline, võiks öelda, on isegi natuke hõre - Joannal on sünnipäev, sõbrad on kogunemas, aga samaaegselt juhtub midagi õudsat - Tallinna laululava lastakse õhku! Ning nagu pealkirii lubab - meile näidatakse videot - see on tõesti šokeeriv visuaal! Sündmuskohal on kaos ja mitte ainult tuvid pole minestuses, vaid kogu Eesti rahvas on suures ärevuses! Otse loomulikult!
Sellisest laiast, äärepealt isegi laialivalguvast (kuid ometi siiski mitte) segadusest sünnibki üks "mitmes saalis mängitav" tervik. Tunnetasin just nimelt noorte teatraalide silmade sära, energiat... isegi oma, pisut uuegi (teatri)keele otsingut - ja kui esietenduse lõppedes kõik tegijad lavale kummardama tulid, siis täpselt nii oligi - eranditult olid ka need taustategijad kõik noored. Teisalt oli vaatajate seas hulgaliselt ka vanemat generatsiooni, kes näis nautivat kogu "pidu ja paanikat" sama huvitatult kui nooremad vaatajad.
Minu seisukohast... ja ilmselt just sellepärast, et tervik (selle tajumisest hoolimata) jäi ju (kõigist saalidest) saamata ning just kogu loo vähesususe tõttu päris nii suures vaimustuses ei ole, nagu näiteks Elise Metsanurga eelmisest, ehk "Laul õnnest" lavastusest, kuigi tunnustan selle eripära. Ühtlasi vaimustusin mitmetest nendest pakutud osistest.
Tänu visuaalile - "selline" laululava pilt - tekitas miskipärast science fiction'i vaibi (videokunstnik Fredi Karu). Kuidagi ajastu närvi tabamise tunne tekkis ka, eriti mis puudutab noorte peopanemist, segatud päevapoliitikaga - kõigi meie elu on kuidagi läbipõimunud nii paljust 8ja me keegi ei tea, mis teiste eludes tervikuna juhtub - mis neid mõjutab, kus nad oma elufaasiga parajasti on) ning eriti viimased paar aastat on just poliitika olnud argipäevaärevuse tekkele suureks panustajaks. See omakorda viis mõtted selleni, et päris huvitav oleks teada, kas seoses poliitika uute suunamuutustega muutus ka lavastuse sisu niiöelda "viimasel hetkel", sest millegipärast jäi tunne, et nagu midagi oleks pidanud siin "veel" olema (kuigi võibolla on see vaid isiklik soovunelm, sest teatav teravus või siis piik, mis suskaks jäi saamata).
Kuid mis ma öelda tahan, on see, et jah, kuigi ühe vaatamisega kõigi 3 saali tervikut ei hõlma (õnneks siiski aimab), ent tahaks ju korraga saada kõike (meenub üks 5-tärni rännaklavastus mööda Endla saale - erinevate publikugruppidega - seal siiski sellise vägeva logistilise ime kaudu anti võimalus kõigest osa saada). Kuid kuna ülesehitus oli sketšideparaadilik, siis just nendest "lõikudest" sai seekord kätte seda head, mida teater mõnikord pakkuda suudab. Näiteks laulukoorijuhi peaaegu üleelusuuruses mäng, mis on siiski just sellisena täpselt märgi tabamine Maarja Mitt-Picheni poolt. Koorijuhid ongi ju üleelusuuruses - mõtle kui väiksed nad on ja kui suured on koorid - muidu nad lihtsalt ju ei paistakski välja :) See on suure saali versioonis üks esimesi lõike ning tõmbab ülimalt hästi kohe algusest kogu teekonnale kaasa ning täiesti olustiku sisse. Maarja mäng läbinisti selles lavastuses on tähelepanuväärselt hea. Kuna karaktereid on kõigil mitu, siis eriliselt jäi meelde ka aktsendiga teleuudistele intervjuud andev vene-taustaga baaba, kellel on meie laululavaga juhtunud asjalugudest loomulikult oma nägemus.
Vahemärkusena, et nende karakteritega oli alguses vahva, sest kõigi näitlejate tegelased olid saanud nende oma päris nimedega (eelkõige eesnime esimese tähega) seonduvad tegelaste nimed (Maarja=Meeri, Martin=Märt, Margus, Andreas=Albert jne), kuid siiski lõpuni sellega ei minda ja tekib kahjutunne, et pole hoitud stiilipuhtust... miks? Ilmselt see polnudki siis idee ja eesmärk omaette...
Lisaks Maarjale teevad (oma lavakooli kursaõest auteur'i lavastatud-kirjutatud) lavastuses kaasa Tartu Uue Teatriga käesoleval hooajal liitunud tegemistahtest pakatav meespower. Nimme rõhutan siinkohal sõna power, sest tõesti kõik kolm on siin sellises energilises mängupurskuvas hoos. Andreas Aadel on siiani õnnestunud vaid lavastajana avastada, kuid nüüd laval ise rolli(de)s ei jää ta oma näitlejateks õppinud kursavendadele alla. Lemmikuimad stseenid, kus ta imestamisest suuri ümmargusi silmi saab teha, kokapoiss Andrei ning veel eriti üks lõik, kus ta alguses millegi arvutist nagu muuseas välja lülitab, juba hakkab lavalt lahkuma, ent siis peab tagasi tulema, kuna see värk ei lülitunudki välja. Kogu lugu sellest alles hakkab paisuma ja paisub ja paisub ning muudkui kerib ja kerib... See on üldse lavastuslikult ka toimiv ja lõppude lõpuks meeldejääv.
Ekke Hekles oli ja on mu teatrikaaslase lemmik ja võibolla minulgi just seetõttu hakanud tekkima fänluse alged... Kuid siin tema ühtviisi ontlikus ja järgmisel hetkel laiadele pintslitõmmetele üleminek ning siis nagu nipsust tagasi... selline dünaamilisus muudab kõik temaga lavaltoimuva (alati) nii huvitavaks. Ei saa talle kunagi sõrme peale panna, et vot "selline" ta on. Jah, kunstnikule omaselt ju ka teatav enda olemuslik tüüp eksisteerib - ta pole ju jõudnud veel ennast lahtigi mängida, sest rollide prisma nimekirigi alles võrdlemisi lühike. Kuid juba nüüd võib öelda, et temast on "kasvamas" üks meie praeguste lavade huvitavamaid näitlejaid. Tahaks kohe väga näha Ekket mõnes piiritletumas karakterrollis (mida viimati vist tegelikult õnnestus näha lavakooli-eelses VHK teatriklassi mängus, sest ka tema "Laul õnnest" roll polnud otseselt karakteriehitusele loodud).
Laast, kuid kaugeltki mitte liist - Martin Kork - on selles mõttes hämmastav, et läbi lavakooli oli tunne, et just tema areneb oma lennul kõige kiiremini ja kõige rohkem - suisa iga korraga suurte hüpetega, aga ka nüüd, Tartu Uues Teatris on see tunne endiselt elus, sest see areng toimuks nagu jõudsasti muudkui edasi. Ka siin leidis täiesti uusi külgi Martinist - näiteks intervjueeritava politseiniku ametlikkus või jällegi üks lemmikstseenidest, mil tema rolliks kokapoiss, kes annab teatavad võtmed sõbrale patroniseerimiseks ja kui too lähebki liimile, siis see reaktsioon, millega vestlus lõpeb - no tõesti kulda väärt! Nagu ka Ekke puhul, tahaks Martinit tugeva (näiteks well-made-play või klassika) dramaturgiaga olulises rollis näha, sest kuigi 5-6 rolli on temalt nähtud, et suuda Martini ampluaasid ja diapasooni veel hoomata. Viimane otseselt "karakter"-roll Päikese lastes andis aimu näitleja julgusest teha riskantseid otsuseid, mida omakorda mängulises mõttes tahaks eesti teatrisse palju rohkem. Mänguline mäng on julgus (ja oskus) omaette, mida igaüks välja kanda ei suudagi... ja pean silmas veel eriti absurdi või groteskita (millest tegelikult just viimast aimus ka Martini Gorki-loo rollist).
Trupp koosnebki vaid neljast näitlejast, ent kuna neid karaktereid nii laval kui ekraanil jookseb läbi veel mitmeid, siis mõnusalt "petab ära" ning jätab mulje palju suuremast. Ja kuna tunnete-skaalad, mis siin mängu tulevad ühes või teises stseenis, ühel või teisel näitlejal/tegelasel liiguvad äärmustest äärmusteni, siis seda enam mängitakse lava ja lavastus pungi täis isiksusi.
Näitlejad on ka musikaalsed, seega igati mõnusalt on kohati sisse toodud/kirjutatud laulud - tegemist on ju ikkagi "peoga"! Eriliseks kujunevad nii koorijuhendamise laul kui ka (eriti-eriti!) Ekke Heklesi väike ood Meerile lõik, millest jääb mulje, nagu see oleks sündinud kohapeal improvisatsioonina :)
Hinnang: 3+/4-
Meelelahutuslik, humoorikas, kuid ühtlasi praeguse Eestiga nii mitmestki kohast seotud. Kas just aktuaalne, kuid ometi arusaadav seotus tänapäevaga. Tekib tunne, nagu oleks tegemist "noortekaga" (pidu ja ka tegelaste maailmavaated), ometi see seda pole, vaid ilmselt jätabki vastava järelmaigu just sellepärast, et see on noorte tehtud. Mõneti otsinguline ja minu arvates on just see selle lavastuse üks suurimaid plusse. Teisalt lavastaja tundub olevat perfektsionist, aga olemuslikult on see hoopis midagi muud kui turvaline, piiritletud ja viimistletud teatrilavastus. Loodan, et Elise, nagu ta näitlejana mõnuga murdis end "Mängu ilu"s ja see oli suur triumf, et ta siin tunneb ja teeb meelega seda ka lavastajana. Julge värk igatahes, olgugi, et mina isiklikult seekord päris nii vaimustuses ei olegi kui selle mainitud näitlejatööüllatuse peale. Samas kui Elise on perfektsionist, siis on ta ka ise iseenda suurim kriitik ning mul on tunne, et sellele lavastusele võib läheneda nagu Tallinna linnale, ehk siin nokkida detailide kallal ja juurde sisse tuua ka teravust/teravusi. Lavastuslikud jooned ning mitme saali kokkulavastatud mäng toimis ja liikus küll ilma näiliste traagelniitideta ja selles mõttes küll igati perfektne. Huvitav üleminekuseotus tekkis ka Tartu Uue Teatri Kadri Noormetsa lavastusega "Ümarlaud", näiteks nii laulud kui "sõnade mäng" ja see viis mõtted selleni, et usutavasti võiks nendel kahel lavastusel mõneti sarnase maitsega publik olla, ehk kui meeldis üks - selline intiimsem väike "kodupidu" Ümarlauas, võiks meeldida ka selline laiema joone ja ärevusega sünnipäev. Kontseptuaalsus, ehk see 3 saali samaaegse mänguga kokku sulatada on nii-ehk-naa eriline ja kogemist väärt.
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Gabriela Urmi tehtud fotod):
VIDEO: TÄIELIK ŠOKK! SÜNDMUSKOHAL KAOS, TUVID MINESTUSES
väljakannatamatu ärevus kolmes toas
Laval
MAARJA MITT-PICHEN
ANDREAS AADEL
EKKE HEKLES
MARTIN KORK
Autor-lavastaja
ELISE METSANURK
Kunstnik
ANNIKA LINDEMANN
Valguskunstnik
CHRIS KIRSIMÄE
Videokunstnik
FREDI KARU
Plakat
ESTOOKIN
Esietendus
22. jaanuar 2021
Kestus
1h 30min
Lavastus korraga kolmes saalis,
ainult Tartus!
Lavastuses kasutatakse lavatossu, mis on tervisele kahjutu ning sähvivat valgust.
Kõik on nii nagu ikka: inimesed elavad, töötavad, pidutsevad ja surevad. Siis juhtub midagi, sest alati juhtub midagi. Nüüd tahavad kõik teada, mis juhtus. Loomulikult saavadki kõik teada, mis juhtus. Aga mis edasi saab?
Etendus toimub korraga kolmes ruumis, kus kõigis on inimesed, kes tahavad aru saada, mis juhtus ja mis edasi saab. Aegamisi selgub, et mõnes toas on asjadest aru saadud paremini ja mõnes kehvemini. Keegi ei tea, millises toas on tõde rohkem ja millises vähem, aga selge on, et keegi valetab. Keegi lihtsalt peab valetama, sest miks muidu on kolmes toas üsna erinev arusaam sellest, mis toimus ja mis edasi saama hakkab?
Kes valetab? Valetada on ohtlik ja valetajad tuleb eemaldada! Kui kõik väidavad, et nemad ei valeta, järelikult kõik valetavad. Kas me võiksime igaks juhuks kõik eemaldada?
NB! Toimub Uue Teatri majas Lai 37 korraga kolmes ruumis.
NB! Etendused toimuvad vaid Tartus.
Etendus toimub kolmes saalis korraga: vaadates ühte etendust ühe korra ühest saalist, saab vaataja ühe tervikliku teatrikogemuse, nagu teatris tavaliselt. Uudishimulikele, fanaatikutele ja fännidele pakume aga 360-kraadist etenduskogemust Kolme Tuvi Pileti näol, mis on soodsam võimalus kolmekesi vaadata ühte etendust erinevatest saalidest ja pärast muljetada või üksinda vaadata kolme erinevat etendust kolmest erinevast saalist ja siis iseendas muljetada. Kõikide saalide kogemused kokku on üks põimunud tervik, kuid ka eraldi ja iseseisvalt vaadatavad.
