Christofer Kivipalu/Arvustus. Teatrist vaba(n)dusega

Christofer Kivipalu, ERR kultuuriportaal, 7.03.2023

Uuslavastus "Vaba(n)dus"
Autor-lavastaja: Reimo Sagor (Vanemuine)
Lavastusdramaturg: Sven Karja (Vanemuine)
Kunstnik: Fey Piir
Valguskunstnik: Kärt Karro ( Tartu Uus Teater)
Helikujundaja: Indrek Asukül (Vanemuine)
Laval Maarja Johanna Mägi, Veiko Porkanen (Vanemuine), Ilo-Ann Saarepera, Martin Kork (Tartu Uus Teater)
Esietendus 10. veebruaril Tartu Uus Teatris

Tartu Uue Teatri laval kõneldakse sel korral vabaduse ja vabandamise erinevatest tahkudest. Lavastuses peatutakse Tartu vangla asukatel, loomaaias elavate loomade vabadusel, suhteprobleemidel, naiste õigustel, 21. sajandi inimese argimuredel ja kohustustel. "Vaba(n)duses" ei suruta peale ühte arusaama vabandamisest või vabadusest, vaid näidatakse mitmesuguseid viise nende teemade mõtestamiseks.

Fey Piiri kunstnikutöö võimaldab ambivalentsust. Publik istub ümber lava, mis tekitab mulje, nagu oleksid vaatajad sattunud tsirkusesse. Publik on lavakujundust nähes selgelt kohmetu. Näitlejad paistavad ka publiku kohmetust tajuvat ning sestap vabandavad nad vaatajaskonna ees: soovisite küll rahulikku teatriõhtut, aga seda te sellelt lavastuselt ei saa. Ma ei tea, kuidas teistega, aga mina teatrist rahu ei otsi. Pigem vaba(n)dust erinevaid mõtteid mõelda, ning seda antud uuslavastus ka pakkus.

Indrek Asuküli helikujundus on laiahaardeline, olles nii intensiivne kui kõhe. Korraks luuakse vaatajate silme ees salapärane ning kurvameelne pilt Lähis-Ida elust, kus naised peavad avalikkuse ette tulles enda nägu varjama. Kärt Karro loodud valgustus võimendab nii muusikat kui laval toimuvat, aidates luua atmosfääri ning lisades näitlejate tegevusele rütmi – etendajate ringiratast liikumist saadavad sähvatuslikud valgusvihud.

Imetlen iga näitlejat, kes "Vaba(n)duses" kaasa teeb. Veiko Porkaneni füüsiline vorm on kiiduväärt. Porkanen meenutas oma lavalise liikumisega akrobaati, kes hämmastava kergusega maa ja taeva vahel ripub. Mu mõtted jõuavad siinkohal tagasi tsirkusesse, vabandust. Maarja Johanna Mägi on näitlejanna, kel leidub erakordne võime oma teksti äärmise sisendusjõuga edastada ning oskus olla igal etendusel sajakümneprotsendiliselt kohal. Eriliselt jäi meelde Mägi tekstiesitus lavastuse lõpus.

Ilo-Ann Saarepera sai 15. veebruaril nähtud etendusel publikuga väga hea kontakti. Nimelt leidub lavastuses monoloog võtmetest, mille ettekandmise hõlbustamiseks peab üks vaataja oma võtmekimbu näitlejannale loovutama. Saarepera alustas kimbuandjaga osavalt vestlust, reageeris tema lühikestele vastustele vaimukalt ja improviseeris ladusalt, kui vaataja temaga pikemasse kõnelusse ei astunud.

Martin Kork tõmbab enda karismaga stseenid kergelt käima. Korgi eestvedamisel leiab aset lavastuse mõjusaim seik, kus hakatakse vabandama nende olukordade ja faktorite eest, mille eest etendajad ainuüksi ei vastuta. Näiteks palutakse antud stseenis andeks selle eest, et maailmas on kurjust ja ühele inimesele antakse liialt kohustusi. Kõnealune koht andis mulle vabaduse mitmesugusteks mõteteks – mõtisklesin näiteks selle üle, kas olemegi ühiskonnas jõudnud sinnapaika, kus peame võtma vastutust meid mitte-puudutavate tegurite eest? Loodan, et mitte!

Sestap, palun vabandust, aga "Vaba(n)dus" jäi minu jaoks liiga eklektiliseks. Lavastus proovib käsitleda vabaduse ja vabandamise erisuguseid kihte, ent paratamatult on nii, et kui räägid teemadest üleüldiselt ja laialivalguvalt, siis lõppude lõpuks ütled teema kohta väga vähe.

"Vaba(n)dus" vajanuks koherentsemat tervikut, mis olnuks paremini jälgitav. Ühelt teemalt teisele üleminekud mõjusid tükati järsult ning kohati oli raske etendajatega ühte sammu pidada. Lavastus lõi tänapäeva ühiskonnast värvika kollaaži, mis annab praegusest olukorrast küll rahuldava ülevaate, kuid ei süübi probleemidesse nii põhjalikult kui võiks.

Stseen, kus Veiko Porkanen tahab lugeda seiku Kaur Kenderi kurikuulsast "Untitled 12", mida teised näitlejad takistavad, jõuab väga paeluva küsimuseni, kas kirjanik peab võtma endale süü kurjategijate haiglasliku käitumise eest?. Paraku ei arendata seda mõttekäiku edasi, laval vihjatu ei jõua publikuni ning situatsioon leiab hoopis rabeda lahenduse.

Sama rabedalt lõpeb ka arvustus. Kirjutasin teatrist vabandavalt, aga kas see pole mitte minu vabadus?

PS! Lavastaja soovi austades ei kirjelda arvustaja Vaba(n)duse" lavakujundust.