Annemari Parmakson: Illusioonide ebakindel pind

Tartu Postimees, 22.04.2014

Märtsi viimasel päeval õnnistas Tartu Uue Teatri väikese teatrisaali sisse Vene Teatri ja Uue Teatri koostöölavastus «Illusioonid». Taas räägitakse armastusest, seekord dialoogiliste monoloogide vormis.

Ivan Võrõpajevi teksti lavastas sügisel vene nüüdisdramaturgia laboratooriumis moskvalane Pavel Zobnin eskiisina, nüüd on küps lavastus esietendunud Tallinnas ja ka Tartus.

«Illusioonid» oleks nagu teater selle kõige vanemal kujul: intiimne lõkkeõhtune loojutustamine, mis publiku kaasaviimiseks peale vestja hääle ja žesti muud ei tarvitagi. Samas nagu ei ole ka.

Inimesed meie seast

On, või kas ikka on? See ongi «Illusioonide» läbiv küsimus. Lavastus ei pretendeeri kõikehõlmava paralleeltegelikkuse loomisele. Näitlejad on inimesed meie seast, puudub lava ja saali opositsioon, jutustatav lugu ei juhtu päriselt ja toimuva illusoorsus on silmanähtav suurest peeglist.

Uue Teatri black-box'i-laadse väikesaali atmosfäär erineb tunduvalt Vene Teatri kammersaali heledatoonilisest pidulikkusest. Siiski mõjub mõlemas etenduspaigas meeldivalt klaverimuusika. See on eelmäng, mis summutab tänavasagina kõrvus ja häälestab publiku kuulama ja kujutlema.

Neli näitlejat räägivad loo neljast tegelasest, kahest abielupaarist, kuid seejuures ei võeta konkreetset rolliidentiteeti, vaid näitleja esitab oma kõnevoorus ühe seiga kõiki tegelasi.

Seesuguses vormis pääseb eriti nauditavalt mõjule Katrin Pärna sügav kuulamapanev hääl. Mart Aasa puhul võib imetleda, kui oskuslikult mängib ta etenduse tempo ja kaasaelava publikuga, vaheldades tegelasi ja emotsionaalseid seisundeid.

Soov armastada

Episoodid abielupaaride elust kujutavad nende lõppematut soovi armastada ja olla armastatud. Armastus on neile ülim, võidab surmagi, kuid ometi, või just seetõttu ei ole sugugi selge, mida pidada armastuseks.

Inimese mõte võib kinnisidee täitmiseks haakida end mõne parasjagu armastust meenutava tunde külge, ent kui mõne aja pärast toimub järjekordne pööre ja kiindumusobjekt vahetub, tekib küsimus: mis on mis, milline on armastus, päriselt?

Tegelaste püüdlustest kumab igatsus tunda end seotuna millegi maailmatuga, leida postreligioosses reaalsuses purunemiskindel pidepunkt, sest seotus tähendab oma koha leidmist millegi suhtes.

Selle abstraktse kodutusega toimetulemiseks võib inimene appi võtta nalja, mängu, ka teatri, et luua oma reeglid ja haarata natukenegi kontrolli. Illusioonid on aga ebakindel pind. Kas usaldusväärseks pidemeks võib olla hoopis inimene, kelle olemasolu kinnitavad kõik meeled ja kellega on kõrvuti elatud 53 aastat?

Minimalistlik ruumi- ja helikujundus ning näitlejate amorfne rollipositsioon ja erilaadne vahetu olek seavad keskmesse loo armastusest, mitmesugustest kujutelmadest ja nende uskumusest.

Kuigi teatriillusioongi ei kesta lõputult, kätkeb «Illusioonid» oma dramaturgilises tiheduses igavesi küsimusi inimeksistentsist siin absoluuditus maailmas.

Annemari Parmakson on teatriteaduse üliõpilaste looži liige, kirjutab teatriblogis tylblog.word­press.com ning veab Generaadios teatrisaadet «Elusamus».
Jaga

Vaata lisaks