Andres Maimik kirjutab Renate Keerdi lavastusest „LÄVI“, milles iga niidikest tõmmatakse täpselt õigel hetkel ja õige tugevusega.
Tuleb tunnistada, et kui Ekspress mulle järjekordse Renate Keerdi tüki arvustada pakkus, siis esimene reaktsioon oli „appi, ei!“. Ma oleks nagu mingi maniakk, kes just ühte lavastajat jälitab. Või noh, okei, galantsemalt öeldes paaž, kes üle lompide kepseldes tõttab temakese kleidipalistust suudlema. Nüüd aga, näinud lavastust, on selge, et pääsu pole.
Lavastuses „LÄVI“ on Renate oma trupiga teinud pöörde konservatiivsuse poole. Ja seda heas tähenduses, nii palju, kui head tähendust on sellele sõnaräbalale alles jäänud. Radikaalse punkimise asemel on siin vanaaegsust – mälupilte, nostalgiat, ajaloo ilu. Nagu sattunuks pööningule, oma elutsükli lõpetanud asjade vahele, mida on aga liiga kahju ära visata. Siidpaelaga seotud saja-aastased armastuskirjad, mõlkis samovar, kiriku laululehed, koitanud seinavaip, vanaema esimene ballikleit. Aga mis kõige hämmastavam – eelloetletud asju ei olegi laval füüsiliselt kohal, nad eksisteerivad vaid kujutluspiltidena, minimalismist sündinud silmamoondusena.
JUBA ALGUSEST PEALE ON SELGE, et selles lavastuses ei aele sugutungis nutsakud põrandal nagu mõnes eelmises Renate lavastuses, vaid siin on klassi. Kantakse tualette ja võetakse poose. Kõlab puhas Bach. Aga muidugi oleks midagi valesti, kui siin poleks autori(te) käekirja – kultuurikihtides sobramise õhinat, eneseteadlikku irooniat, lollitamistki. Sest Tartu Uus Teater pole Bolšoi Teatr, siia tullakse vaatama, mitte näitama. Lauaventilaatori õhuvoos imiteeritakse jäätantsu ebardlikku ilu ja valu. Tänapäevase eestlase lemmik kodukoht – põlla pääle ehitet pappmaja – saab rüvetatud, kui lava peal puurdub paberist majaseina atsaka ehitusnaise mehine tööriist. Feminismi narritamine feministlike vahenditega.
Lisaks heale kehatunnetusele iseloomustab lavastajat ka silmapaistev materjalitunnetus. Võtame näiteks lavakujunduse põhimaterjali paberi, mille eri tähendusväljad lavastus esile toob. Kord on paber odav prügi, aga teinekord hindamatu ajalooline ürik. Paber on tugev ja õrn ühtaegu. Purunev, pudisev, kaduv, aga ka aegumatuse kandja, mälestuste salvestaja. Paber on ühtaegu nii materiaalne kui immateriaalne substants, intiimne ja avalik pind. Paberile valatakse vaimu, kallatakse emotsioone, paberil mõlgutatakse mälestusi, suheldakse kallima ja vaenlasega. Paberil lajatatakse käskkirju, paberiga hukatakse ja pääsetakse hukkumisest. Paberit rebitakse vihaselt, nutetakse märjaks, põletatakse tuhaks, paberist volditakse keerukaid origamisid või rullitakse see asjalikult tapeediks. Paberil rikutakse puhast meelt ja puhastatakse rikutud meelt. Paber kannatab kõike – nii sodi-podi kui carte blanche’i.
Renate paberlava on nagu maha astunud nõukaaegsest lasteajakirjast Täheke, kust sai välja lõigata ja kokku kleepida nii paberist maju, veoautosid kui aadlidaamide kleite. Paber moondub ehitusmaterjalist kostüümiks, tapeedist taevalaotuseks. Ja kõike seda orgaanilise sujuvusega, näpuga osutamata, et näete nüüd, kus ma alles teen.
SAMA TEEMA ON MAKILINTIDEGA. Ka neis on tohutult mälupilte salvestatud. Keskealiste põlvkond mäletab imehästi suuri magnetofone sektsioonkapil või moodsamaid kassettmakke, millega sai hindamatut välismaa muusikat kopeerida. Kuldsete kätega isadel olid tikutopsidest riiulid, milles hoiustada erinevaid transistoreid. Lapsena kruvisin ma ema kassetika lahti, paljastamaks saladusi, mida aparaat eneses peidab. Loomulikult ei läinud masin enam samaviisi kokku tagasi ning kogu kupatus sai aetud venna süüks. „LÄVE“ lindid aktiveerivad selle piinlikuvõitu mälestuse.
Makilintidele rääkisid oma lugusid inimesed, keda ammu meie seas pole. Nii korpuse poisid kui leegioni mehed, nii lüpsjad kui akadeemikud. Laval ilmutuvad elegantsed déjà vu’d. Läbi lintmaki sahina kuuleme Paul Kerese soliidset ja muhedat baritoni meenutamas silmapaistvaid matše. Oh sa jeebus, isa viis mind vaatama suurturniire Teaduste Akadeemia saalis, kus publik jälgis hiirvaikselt, kuidas pruunides pintsakutes hirmuäratavalt targad juudi vanamehed üksteist kombinatsioonidega üle kavaldasid. Bronštein, Spasski, Tal, Aljohhin, Kortšnoi – ma võin vabalt ära unustada poolte oma tuttavate nimed, aga need põhimehed ei kustu mälust kunagi.
Renate kujundid ei ole sageli konkreetse vormi ja kujuga moodustised. Pigem haprad ja amorfsed hetked. Kui midagi konkreetse kuju juba võtab, siis samal hetkel ta kaob või teiseneb millekski muuks. Tihti on need kujundid inimkeelde tõlkimatud.
Nagu juba pealkiri „LÄVI“ reedab, oleme pidevas piiripealses olekus, transformatiivses faasis. On see siis tühjuse ja täidetuse piir, füüsilise ja metafüüsilise piir, siin-maailma ja seal-maailma piir, oleviku ja kaduviku piir. Ohu ja turvatunde piir, sest läve taga võib sind oodata niihästi laetud kaheraudne kui aurav samovar.
Prantsuse keelefilosoof Maurice Blanchot kasutab mõistet „murmur“. See on keele-eelne substants, podisev magma, mis pole veel sõnadeks ja mõisteteks vormunud. Poleks sõnaga töötavaid kunstnikke, kirjanikke ja lavastajaid, murmuriseks me kõik selles olluses. „LÄVES“ podiseb tuntavalt seesama „murmur“-katel, millest aeg-ajalt üle serva välja pritsib ja kujundiks, metafooriks või mõttekonstruktsiooniks hangub. Aga filtreerimata moel, ilma konventsioonide, hea maitse ja enesetsensuurita. Natuke nagu sürrealistide automaatse kirjutamise meetod, aga loomulikult täiesti tänapäevasel moel. Sest perfektsionistina ei lubaks Renate endale seosetut logorröad, vaid iga niidikest tõmmatakse täpselt õigel hetkel ja õige tugevusega. Kuigi piiride otsija ja laiendajana kipub Renate ka oma näitlejate inimvõimete piire kompama, ei tee ta neile liiga. Piire ületades jätab ta ettenägelikult lõngaotsad maha, et piiri tagant uuesti meie poole tagasi tulla.
ETENDUSE LÕPUS KOHTUN RENATEGA, kes etenduse ajal saalihämaruses kogu selle maagilise maailma teostumise eest vastutab. Pisut neurootiliselt teatab ta, et „kõik oli nii kohutav, kõik läks persse“. Ütlesin, et „mina sellest küll aru ei saanud. Olin täielikus lummuses.“ Renate lisab „no hea seegi, et sa aru ei saanud. Aga ikkagi läks persse.“ Mõtlesin omaette, et kui selline on persseminek, siis on rännak sinna ütlemata maagiline. Rännak piiri taha, kus tunneli lõpus paistab vikerkaar.