Andres Laasik, Ruth Alaküla: Raudmeestele on hirm võõras

Eesti Päevaleht
Andres Laasik, toimetaja
Ruth Alaküla, ERR-i muusikatoimetaja
30. november 2011

Haasma Raudmees on otsekohene ja mässumeelne, temas hõõgub rokkmuusika säde. Gunnar Grapsi ilmumine Tartu Uue Teatri lavale on Eesti jaoks sündmus, mis väärtustab kiiduväärsel moel meie kultuurilugu.

Andeka ja teeneka muusiku eluloo teatriversioon pole vaid museaalne mälestus, lavastus näitab, et Gunnar Grapsi isik ja tema muusika mõjutavad inimeste meeli ka praegu.
Sellise eluloolise lavastuse põhiküsimus on seotud peaosatäitjaga ja käesoleval juhul on põhilises läinud kõik hästi. Juss Haasma on laval Gunnar Graps ja see äratundmine jõudis „Raudmehe” esietenduses üle rambi publikuni, kelle hulgast paljud olid näinud Raudmeest ennast laulmas laval oma suuri hitte.
Asi on sisus, mitte välises. Pikk ja turske Juss Haasma on välimuse poolest hoopis teistsugune kui pisikest kasvu ja lihaseline Graps. Haasma on väga järjekindel ja püüdlik Grapsi liigutuste ja maneeride jäljendamises, mis lähebki tal korda. Kuid rolli väline joonis pole väärtuslik ilma sisemise äratundmiseta ning Haasma Raudmees on otsekohene ja mässumeelne mees, kelles hõõgub rokkmuusika säde.

Graps taas laineharjal

Haasma laulab Grapsi loomingut suurepäraselt. Esimestel esinemistel lõi välja püüe jäljendada Grapsi väliselt, teha järele tema falsetilaadseid intonatsioone. Oma lauludes lavastuse lõpus sai ta sellest püüdest vabaks ja see ei mõjunud mitte puuduse, vaid voorusena. Tuues omaenda mässumeelse isikupära Grapsi laulude esitamisse, tõendas näitleja nende tänapäevasust ja elujõudu.
Kultuuris toimub ikka kõik lainetena ja Gunnar Grapsi nüüdne tõusmine koos tema 60. sünniaastapäevaga on üks selliste lainete harju. Eriti kui võrrelda olukorda kümne aasta tagusega, kui 50-aastaseks saanud Graps tähistas oma esimest juubelit üksinduses. Aga laine ei teki iseenesest, selle taga on inimesed. Juss Haasma ja Tartu Uus Teater tabasid ära õige ainese ja tegid suure teo.
Muidugi ei ole „Raudmees” mingi Lloyd Webberi tükk koos selle osavate raamidega. Aga siiski, oma muusikaline rida siin kujuneb, ja see on enamat kui Grapsi lugude kronoloogilise järjekorra sõnum. Grapsi loomingu teemad saavad osaks ka teiste, kõrvaltegelaste lugudes. Katrin Pärn ja Maria Soomets esitavad muusiku laule oma rollide saateks naiseliku väega. Ja kuigi esietendusel jäi kohati vajaka intonatsioonilisest täpsusest ja vokaalsest üleolekust, said rollid muusikalise toe, mis lavastuses toimis.

Kõrvalrollid on üldse toredad, väikestes sutsudes avaneb Grapsi teekaaslaste sisu. Siin on olemas vapustavad Ivo Linna, Andres Aak, filharmoonia boss, Buratino, Grapsi õde Gaida ja Elvis. Äratundmisrõõmu pakutakse rohkesti.
„Raudmehe” tegevusliku arengu iluvigade kallal annab aga päris korralikult nuriseda. Lugu näitab ära Gunnar Grapsi elus toimunud pöörde, kus nunnust tšellot harjutavast koolipoisist saab ägedat muusikat tegev bändiliige, kes laulab Mikronite hitti „Imelik masin”. Järjestikused stseenid markeerivad pöörde, kuid pöörde sisu jääb laval läbi mängimata. Nagu jäävad lahti seletamata ka selle põhjused. Aga pöördeid ei tule draamas karta, vaid nad tuleb kogu nende keerukuses läbi mängida.
Liiga pikk on Grapsi põgusast nukuteatri perioodist jutustav stseen, kus naljategemisega minnakse hoogu rohkem, kui see tema isikut arvestades mõistlik oleks.

Heli kallal võib norida

Norida annab ka helirežii ja kvaliteedi üle. Feliks Küti juhitud bänd on suurepärane, dramaatilise loo rütmi tunnetav ja suunav, kuid esietenduseks ei õnnestunud kõiki vahekordi paika saada. Häiris ka peamikrofonide kehv tase. Tegelikult pole selles lavastuses kaasaskantavaid mikrofone vaja – Graps elas ajal, mil neid polnud, ja ta ei saanud teisiti, kui pidi minema mikrofoni juurde ja laulma oma laule. Selle väljamängimine oleks andnud tükile plussi.
Kuigi „Raudmeest” mängitakse täiesti keskmise suurusega majas, on kogu väline atribuutika valitud hoolikalt, läbimõeldult ja täpselt. Vaatemäng on maitsekalt hea, justkui etendataks seda lugu Vanemuise suurel laval.
Lavastus käib läbi Grapsi eluloo sõlmpunktid, kuid ometi jääb puudu läbiva konflikti järjepidevusest. Võitlus aususe, otsekohesuse ja endaks jäämise nimel on täiesti olemas, aga selle kujundlik realiseerumine toimub vahelduva eduga, punktiirselt. Justkui selle korvamiseks on lavastuse lõpuosa rasvaseks punktiks mitu Grapsi laulu, mida Haasma pühendunult esitab. Ja mis seal salata, eesmärk täidetakse ja lõpulaulud laevad vaataja kunstiemotsiooniga, mille järele publik saali tuli. Selles ülevas finaalis toimub omapärane tegijate ja publiku ühinemine, realiseerub ühine kummardus Gunnar Grapsile ja tema loomingule, mille eluõigus tänapäeval sai tõestuse.

Artikkel: http://www.epl.ee/news/kultuur/raudmeestele-on-hirm-vooras.d?id=62463222
Jaga

Vaata lisaks