Ajakiri Mari: Katrin tundeid ei karda

Madli Zobel, Ajakiri Mari, november 2016

"Päris palju asju mu elus on jäänud julguse puudumise pärast tegemata," tunnistab Katrin Pärn (39). "Mulle tegelikult ei meeldi end eksponeerida ning hirm läbi kukkuda on jahutanud mu isiklikke ambitsioone ja ideid. Aga hirm on tunne nagu iga teinegi ja minu värvipaletil sama vajalik, kui mistahes muu emotsioon."


Kõik kardavad midagi. Pealegi, ega julgus ei tähenda automaatselt hirmu puudumist, vaid pigem selle juhtimist ja suutlikkust hirmule vaatamata edasi minna, leiab Katrin, mäletamata oma näitlejaelus ammu olukorda: "Ah, teen ära!" "Peaaegu alati enne lavale minekut on väike ärevus ja hirm. Enne igat "Odysseiat" või "Baskinit" on tunne, et uuuh, miks ma seda teen!? Olen närvis. Lisaks on objektiivne hirm, mis kõik võib juhtuda: "Odysseias" on sada tehnilist asja, mis võivad valesti minna, "Baskinis" vastavalt hulk näitlejatehnilisi asju. "Koon" oli teistmoodi füüsiliselt raske."

Katrin on väljendusrikas. Tema toonis vaheldub põlvist nõrgaks võttev ahastus kindlameelsusega. Jah. Katrin, miks sa ennast piinad, miks sa seda kõike teed? "Ma väga armastan oma tööd. Ja ebamugavus sunnib arenema. Ainus tingimus on, et see ebamugav olukord peab olema kutsuv. Olen tänulik, et olen saanud teha seda, mis on mind puudutanud, mis on mulle mõjunud ja korda läinud. Isegi kui protsess on mõnikord olnud keeruline ja raske, siis see minu mugavus pole tegelikult oluline. Oluline on see, mis on päeva lõpus!"

Selleks et ta saaks teha oma lohega ilusa sõidu vee peal, on ta enne ka kõvasti vett neelanud ja rohkem veel all kui laua peal olnud. Aga siis, kui sõit kõike muud unustama panevalt välja tuleb, lähevad uppumismõtted meelest ära.

Kas meeldima peab?

Katrin on kirglik inimene. Eelistab suuri tundeid, kõrgeid temperatuure. "Kui keegi on mistahes teosest tohutus vaimustuses, siis raudselt on keegi teine, kellele see üldse ei meeldi - selline on teatri paradoks. Ja see on väga hea. Kõige ohtlikum on, kui vaatajad ütlevad, et kõik on fine. Vaatavad ära ja kehitavad õlgu."

Katrini enda esmalavastustega nii ei läinud. Kiidusõnu sadas nii kriitikutelt kui ka vaatajatelt ning värske lavastaja on "lapsega" rahul. "Kui hakkasime "Meistrit ja Margaritat" tegema, siis proovisin defineerida, missugust tükki teha tahaks. Väga selge vastus mu peas oli: sellist, mis mulle endale meeldib, sest nii on suur tõenäosus, et see meeldib mõnele veel. Kui ma prooviks kellelegi teisele meeldida, siis see ei meeldiks lõpuks kellelegi, lahustuks ära, sest ma ei suudaks otsustada, kellele siis meeldima peaks."

Katrin ja kaaslavastaja Janek Savolainen kaasasid Vanemuise näitlejad-tantsijad ning sundisid neid tegema igasuguseid imelikke asju. "Nad pidasid meid napakateks selle sõna inspireerivas mõttes. Eks me olemegi," möönab Katrin, kes sidus novaatorlikult tantsijaid ja draamanäitlejaid. "Mul oli tohutu aukartus selle materjali ees, eriti dramatiseeringu kirjutamise ajal. Tunnet, et ma ei saa hakkama, polnud, aga olemine ettevalmistuse ajal oli tõsiselt hirmuäratav. Ärkasin öösel õudusunenägudega - issand, mis ma teinud olen, kuhu sukeldunud?" Kui lavastamine peale hakkas, läks hirm kuidagi mööda. Trupipoolne usaldus ja koostöövalmidus oli väga toetav.

Siiski tunnistab Katrin, et pinge ja vastutus on lavastades väga suur. Ja kui ta veel peaks midagi lavastama, siis on lubanud, et enam ei mängi samas tükis. "Lavastan ära ja lähen koju. Valmis. Hoiab kõvasti kokku närvirakke." Katrin mängib "Meistris ja Margaritas" kass Peemotit - juba teist korda oma elus. Kassi kehastas ta ka sajandi alguses Mati Undi versioonis armastatud klassikast.
Jaga

Vaata lisaks