Ada Maltseva: Kristel Leesmend astub meelsasti tundmatule pinnale

Linnaleht 16.02.2012

Varem Tallinnas elanud ja vabakutselisena siinsetes teatrites mitmesuguseid rolle mänginud näitleja on end nüüdseks sisse seadnud Tartus. Ta on kaasa teinud mitmes Uue teatri lavastuses, kus ta on ka kostüüme kavandanud.

Kuidas te Tartusse ja Uude teatrisse sattusite? 
Mulle on alati Tartus meeldinud. Ühel päeval kogenud tallinlasena Tartus Toomemäel seistes küsisin endalt, miks ma siis siin ei ela, kui tunnen end nii hästi, ja leidmata ühtki vettpidavat põhjendust, otsustasin, et jään. See on linn, kus on vaikust, mis inspireerib jalutama ja pargipingil raamatut lugema. Need on minu jaoks suured väärtused.
Umbes samal ajal alustas ka Uus teater oma tegevust. Peagi meie teed ristusid.
Olete nüüd tartlane ja Tartuga rahul? 
See linn on mind hästi vastu võtnud ja avab end üha, kuid ma ei saa end veel tartlaseks pidada, sest see on peenem teema ja siin on väiksed konksud sees. Kolm aastat on ka liiga lühike aeg, sellest olen aru saanud. Tunnen end külalise staatuses olevat ega tea, kuhu see tunne suubub. Hästi vastu võetud ja pikema elamisloaga külaline olla on väga meeldiv. Kõike, mida ma oskan, jagan selle linna ja inimestega, kes on tartlased ja peavad end selleks.

Mida Uue teatri lavastus “Projekt Elu” endast kujutab, kas võib oodata parajat kriitikat nn projektipõhise elu pihta, mida kultuuriinimesed peavad harrastama (s.o kirjutama lõputult projekte, küsima raha)? 
Mart Aas, kes on esietenduva lavastuse autor ning kelle lavastustes “IDentiteet” ja “Edu” olen samuti osalenud, on minu arvates väga teravalt tabanud ja käsitlenud teemasid, mis on praegu õhus, ruumis, milles elame, ühiskonnas. Ta kirjeldab valusalt, õrnalt ja absurdselt nende protsesside kajastumist temas endas ning esitab jätkuvalt küsimusi selle kohta, mis arengud need on ja kuhu need meid juhivad. Siin ei ole tegemist kitsalt kultuurivaldkonnaga, vaid laiemate protsesside ja muutustega. Mart fokuseerib oma lood konkreetsele küsimusele või nähtusele, millele viitavad ka lavastuste pealkirjad, kuid laiendused, mis sellest hargnevad, ajavad oma kombitsad nii kaugele, kui vaataja kogemus või tundlikkus võimaldavad.
“Projekt Elu” võimendab elu ja inimeseks olemise võimalust nn projektismiajastul, kuhu me autori sõnul oleme jõudnud. Kuidas see avaldub ja väljendub, seda peaks tulema teatrisse kogema, sest lisaks meie mõtetele peaks see lavastus äratama vaataja isikliku nägemuse praeguse hetke ajavaimule.

Lõpetasite 1992. aastal lavakunstikooli 15. lennu ja jäite seejärel vabakutseliseks, tehes tööd rollilepingutega. Kuidas praegu toonasele valikule tagasi vaatate? 
Olen oma elu valikutes lähtunud alati sisetundest ja see tähendab tihti mugavustsoonist väljaastumist. Vabakutselise staatusega võis siis ja võib tänapäevalgi lapsi hirmutada, aga nagu kõigel siin ilmas on sel omad plussid ja miinused. Siiani on see olnud minu tee.
Kui vaadata talisuplejaid, siis midagi peab seal olema, et terve mõistusega inimene jääauku läheb. Niipalju, kui olen neid näinud, paistavad nad õnnelikud, kuigi see jääb teistele arusaamatuks.

Millist rolli teatris peate kõige suuremaks õnnestumiseks ja miks? 
Viimased tööd on olnud kõige lähedasemad. Praegu siis need, mida siiani Uues teatris olen teinud, eelkõige sellepärast, et need on sündinud inspireeriva koostöö vaimus. Mulle meeldib katsetada ja riskida ning olukorrad, mis pole ette määratud, võimalus astuda pinnale, kus pole kindla peale välja mindud. Need on olnud avatud protsessid, milles on luba olla, teha ja mõelda täpselt nii, kuidas tunned, et on õige. See teeb rõõmu.

Kuidas jõudsite kostüümikunstniku ametini, kas huvist moe vastu? 
Olen lavaruumi ja kostüümi suhtes alati väga tundlik olnud. Õnneliku juhuse tõttu olen saanud ka oma kirge realiseerida. Kuna ma pole õppinud ja koolitatud kostüümikunstnik, siis saan julgelt kasutada nišši, kuhu võib-olla professionaalne kunstnik ei lähe – ehk teha kostüüme, mida justkui ei märkagi. Selline lihtne võte, aga paras pusimine tegelikult, väga loominguline ja huvitav.

Rõivaste taaskasutus ja ühes sellega keskkonna säästmine on teile vist samuti tähtis? 
(Paari aasta eest asutas ta koos kolleegide Katrin Pärna, Maarja Jakobsoni ja Piret Simsoniga Tartus Genialistide klubis meelelahutusliku taaskasutuspoe Berliin!, mis aga nüüdseks on oma tegevuse lõpetanud.)
Berliin! oli plahvatuslik ettevõtmine ja ma usun, et midagi tegime ka ära selleks, et meie elukeskkonda säästlikumaks, elavamaks ja lõbusamaks muuta. Praegu tundub, et Berliin! suri siis, kui temast sai ettevõte ja projekt. Armastusest ja kergusest sai ootamatult vaev ja aruandlus. Aga me jätkame hoolivat suhtumist loodusressurssidesse vastavalt võimalustele igapäevaelus ja säästame ühtlasi oma eluressurssi bürokraatia arvelt.

2008. aastal kaitsesite Eesti teatri- ja muusikaakadeemias magistrikraadi tööga “Kuidas valida osatäitjaid?”. Millisele järeldusele jõudsite? 
Olin mõnda aega teatrist eemal ja töötasin filmistuudios, kus tegelesin proovivõtete läbiviimise ja osatäitjate valimisega. (2003.–2006. aastani oli ta Allfilmis Estonian Casting Agency casting’u-juht/mänedžer.) Kuna selle alaga tegelemine ja näitlejatöö teiselt poolt rampi vaatlemine arendasid kõvasti mu tervikutaju, siis tahtsin kolleegidega oma kogemust jagada ning sellest sai mu magistritöö teema. Jõudsin ka järeldusteni, mida siinkohal tsiteerima ei hakkaks, sest nende kõlamahakkamiseks oleks vaja kogu töö läbi lugeda. Küll aga lõpetasin oma töö episoodiga, mis leidis aset Federico Fellini ja tema assistendi vahel pärast pikka proovivõttepäeva ja kõlas nii:
“Härra Fellini, kes teile siis meeldis?”
Fellini mõtles hetke ja vastas: “Kõik meeldisid.”

Mida teie isiklik kogemus näitab, mille järgi on teid rollidesse valitud? 
Palju on juhuseid, kokkusattumisi, mõttekaaslust.

Kunagi ammu võis teid näha ka teleekraanil (näiteks sarjas “Kired” Merle rollis), kas nüüd enam telerolle ei pakuta või loobute neist? 
Noh, ma olen ju Tartus ja mõtteline piir on ees. (Muigab.)

2008. aastal linastus teie režissööridebüüt “Doktor Kloun”. Kuidas tekkis mõte proovida kätt filmilavastajana ja teha dokumentaalfilm haiglas lapsi lõbustavatest klounidest? 
Kui kuulsin, et Eestis hakatakse haiglakloune välja õpetama, olin selle ettevõtmise käekäigust väga huvitatud ja tegin filmistuudios ettepaneku, et keegi võiks sellest filmi teha. Esitasin ideekavandi ja seda toetati. Julgesin asja ette võtta, sest mulle tundus tähtis pöörata tähelepanu inimestele, kes ennastsalgavalt on võimatul missioonil, mille käivitavaks jõuks on rõõmu pakkumine haigetele lastele.

Olete lavastajana kätt proovinud ka teatris. Küpseb teil peas veel mingeid plaane, mis alal katsetada? 
(2001. aastal dramatiseeris ta Virginia Woolfi romaani “Orlando” ja lavastas selle koos Ene-Liis Semperiga Tartu Sadamateatris, 2002. aastal taasasutas Tallinna tehnikaülikooli tudengiteatri ja lavastas tudengite improvisatsioonide põhjal etenduse “Troll nr 3”, 2010. aastal tuli Emajõe Suveteatris tema käe all lavale Helmut Krausseri “Mask” ja läinud aastal Tartu Saksa Kultuuriinstituudis vendade Grimmide “Hans ja Grete”.)
Olen avatud kõigile võimalustele, mis on loomingulised ja seotud mu oskustega. Mõned ideed on seotud teatriga, mõned mitte. Valin hoolega, millised neist jäävad mõttetasandile ja millistega lähen lõpuni. Ma ei tahaks projektidesse ära uppuda, vaid näha aastaaegade vaheldumist ja elu ennast.
Jaga

Vaata lisaks