Ivar Põllu: kultuuriasutuse puhul ei pruugi kasvamine mõistlik olla

Tartu Postimees, 06.04.2015

Rõõm oli teatripäeval näha, et tartlasedki on Eesti teatriliidu aastaauhindade määrajatele silma jäänud. Taas tuli suur tunnustus vastu võtta ka Tartu Uue Teatri juhil Ivar Põllul, kellega me teineteist sinatame juba Genklubi loomise ajast peaaegu kümme aastat tagasi. Tunnustamisest ja tema teatrist, tema arvamustest teiste teatrite ja üldse kultuuri kohta siinsed küsimused-vastused käivadki.

Nii et seekord siis Ants Lauteri lavastajaauhind. Palju õnne!

Aitäh!Ajalehes oli autasustatute nimekirjas Ivar Põllu nime järel seitse sõna: dramaturg, lavastaja, teatrijuht, Tartu Uue Teatri looja. Mille eest täpsemalt žürii selle auhinna siis lõpuks otsustas määrata?

Lauteri preemia on minu teada statuudi järgi kuni kümme aastat oma alal tegutsenud noore teatraali tunnustamiseks. Lavastajana olen tegutsenud aastast 2008, nii et mahub selle alla küll. Hea meel on olla noor teatraal. Täpsemalt peab küsima žüriilt.

Et selles kontekstis on nimetatud ka Tartu Uue Teatri loomist, on mul nüüd hea küsida, kui valmis on Tartu Uus Teater. Vahest arvavad auhinna määrajad, et see teater on lõplikult valmis... Mida tuleb veel juurde teha?

Uus Teater ei ole tervikuna kindlasti valmis. Teater majas ja kvartalis ja linnas – selles osas on küll ideid ja arenguruumi väga palju. Teater kui lavastusi loov struktuur, etendusi andev asutus – ka see pole valmis, alles hakkab korralikumalt toimivat kuju võtma.

Esimeste tegutsetud aastate jooksul oleme proovinud mitmeid tegutsemismudeleid ning mõneks ajaks oleme leidnud praeguse oma tee, kuidas toimida ja kui suureks paisuda. Teatavasti on igasugustele asutustele omane kasvada, see ei pruugi kultuuriasutuse puhul üldse mõistlik olla.

Kõik ei pea olema suured. Me proovime leida tasakaalu arenemise ja kompaktseks jäämise vahel. Et olla mobiilsed ja värsked.

Olete oma manifesti kirjutanud, et teie teater on uutele ideedele avatud platvorm ning et teoks ei saa küll kaugeltki iga idee, aga paljud head plaanid, mis ei mahu päris, omaksvõetud teatri alla, saavad Uue Teatri pärisosaks. Kuidas tunneb teie teater ära endale sobivad ideed?

Kindlat retsepti polegi. Alati on võimalus eksida, see on ka arvestustes sees. Proovime plaane teha nii, et ka eksimus oleks huvitav – tihtipeale on eriline läbikukkunud lavastus kõnekam ja arendavam kui keskpärane õnnestumine. Peamine on areneda. Teha koostööd huvitavate inimestega. Mitte teha teatrit kohustuse pärast.

Mitu lavastust on praeguseks Uue Teatri sildi alt publiku ette tulnud?

37, kui lugeda ka «Sadama võimu», mis esietendus Lutsu teatrimajas jaanuaris 2008 Genialistide klubi nime all. Tartu Uue Teatri nime all siis 36, sealhulgas 10 koostöölavastust mõne rühmituse või organisatsiooniga.

Mida sa pead nende hulgast erilisteks õnnestumisteks?

Ikka tundub nii, et kõige huvitavam on just värskeim lavastus. Mõned lavastused on olnud ühiskonnas või teatripreemiate žüriides kõnekad, olnud läbimurdeks mõne olustikulise probleemi lahendamisel. Mõned tugeva meediatähelepanuga lavastused. Premeeritud lavastused. Aga võrrelda ei saa.

Kas on olnud selliseid lavastusi, mis võinuks ka olemata olla?

Nimekiri oleks vägevam, kui mõnda lavastust seal poleks, nii mõnegi lavastuse sündi ei taha meenutadagi ja mõnigi lavastus ei jätnud väga sügavat jälge.

Aga me oleme neid tehes saanud targemaks, kasvõi selles osas, millistest projektidest edaspidi hoiduda. Et näha ohu märke varem. Selles mõttes polnud neist ükski ajaraiskamine. Nii et kõik on hea, omal kombel.

Üks teatriaasta auhinna saajaid oli äsjasel teatripäeval Leino Rei, kes pälvis Salme Reegi auhinna Uues Teatris väikeste vaatajate ette toodud lavastuse «Siil udus» eest. Kuidas kirjeldada seda lavastust suurtele vaatajatele?

Kui rääkida sellest kui täiskasvanute loost, siis Siilike on noormees, kes mehekssaamise ja oma ideaalse abikaasa leidmise teekonnal kohtub igasuguste erinevate naistega, kes talle ka erinevalt mõjuvad. Valge hobune, öökull, kala, koer – need on ju nagu arhetüübid.

Õnneks Leino «Siil udus» nii kaugele ei lähe. See on ikkagi aistinguline ja mänguline teater, millel puudub publiku ealine eelistus.

Mida on Uues Teatris läbi aegade veel lastele lavastatud ja mis on neile uuel hooajal tulekul?

Varem on Uues Teatris esietendunud Kristel Leesmendi ja Siim Angerpiku koostöös «Hans ja Grete», mis oli ka Salme Reegi preemiale nomineeritud ning mida mängisime mitu aastat mitmel pool.

Lähiaastatel tuleb uus lavastus, mis arendab edasi koosmängu ja tajudega mängimise liini, aga mitte enne, kui «Siili udus» mängimise lõpetame. Meil pole jõudu hoida repertuaaris kaht lastelavastust.

Säärase omapärase nimetusega tunnustuse nagu etenduskunstide ühisauhind sai teatripäeva auhinnatseremoonial labürintteatriühendus G9, mille liikmed on teinud Uues Teatris publikut kaasavad ruumirännakud «Heleaines» ja «Mõtteaines». Kas tuleb veel?

Tean, et G9 teeb sel suvel suvelavastust Tallinnas. Edaspidi tahaks nendega kindlasti koostööd jätkata, aga nad on nüüd ju nii kuulsad ...

Uue Teatri taga asub Genialistide klubi, kus aasta tagasi teatripäeval andis endast üle Eesti teada teater Must Kast ehk Viljandi kultuuriakadeemia teatrieriala 10. lend. Täiel jõul alustab trupp pärast diplomite saamist tänavu suve hakul. Kui palju muudab Musta Kasti tulek Tartu teatrielu?

Seda ei oska ennustada. See sõltub neist endist. Ootused on väga suureks aetud, peaasi, et nad ise end ära ei väsita enne jahti.

Sama lennu tudengite ühe diplomilavastuse oled toonud vaatajate ette sina. See on «1987», mille etendused toimusid Y-galeriis. Kuidas oled rahul tudengitega, kes pidid olema peaaegu kogu etenduse gaasimaskides?

«1987» oli selline lavastus, kus kasutasime hoopis teisi väljendusvahendeid kui neile koolis õpetatud. Suurim ülesanne ja katsumus oli neile ilmselt «mitte mängida», sest paradoksaalselt hakkas maskiga näitleja puhul kõik vähegi võlts ja õpitult teatraalne häirima, kogu kehaline kohalolu muutus väga silmapaistvaks. Tavaliselt sõnateatris see silma ei jää.

Ei saa öelda, et me suutsime selle kohalolu täiesti puhastada kehalisest mürast, aga noorte näitlejate kiituseks ütlen, et nad olid väga riskijulged ja leidlikud. Kellegi teisega poleks sellist lavastust sündinud.

Kuidas oled rahul selle lavastuse vastuvõtuga kriitikas?

Meil läks üllatavalt hästi. Olin valmis täielikuks hävinguks ja mahamaterdamiseks.

Juba 12. aprillil esietendub Tartu Uues Teatris «Kokku kukkumise hetk». Mida ja keda saavad vaatajad näha?

Laval on üks naine ja kolm meest, neist näitleja ainult üks. See on ühe näitlejanna soolo, mida toetavad 11 inimest lavastusmeeskonnas. Pea alati on ju meeskond päris suur ja nähtamatu masinavärk on laval nähtava taga. Jaanika Arumi ilus idee on kogu meeskond «välja tuua».

Esietenduseni on veel aega, aga usun sellesse projekti väga. Just selle pärast, et Jaanika ise tahab neid lugusid rääkida ja neile leida väljendusvahendeid iseenda kaudu ja oma mõttekaaslaste abil. Värskelt kooli lõpetanud inimeste jõud teatrilaval on võimas.

Mõnedki teatrid teevad suvelavastusi. On teinud ka Uus Teater. Mis on tänavu suvel mängukavas?

Suure tõenäosusega tuleb sel suvel Uues Teatris taas suvelavastus. Aastal 2012 mängisime Raadil lavastust «Naised valitsevad maailma», aastal 2014 oma teatrimajas «Heleainest». Seekord on plaanis mängida nii siin kui seal. Rohkem ei saa praegu öelda.

Üks mulle suurima teatrielamuse pakkujaid on olnud Uue Teatri katuse all Renate Keerdi Kompanii Nii. Nende füüsiline teater on suhteliselt uus suund meie teatrielus. Milliseid uusi suundi võib lähematel aastatel Eesti teatris veel esile tulla? Kuhu areneb Eesti teater?

Usun, et mitteverbaalne, visuaalne, tugeva kunstnikuambitsiooniga teater on praegu väga tugevas seisus – inimesed on olemas, kriitika ka märkab seda, publik on olemas. Iga järgmine projekt on julgem ja suurem. Igast uuest katsest õpivad kõik. Tartu Uues Teatris tuleb kindlasti edaspidigi sellelaadseid lavastusi. Sel hooajal oli neid juba mitu.

Kuhu areneb Tartu Uus Teater?

On aimusi, aga ausalt öeldes ma ei tea, kuhu. Me loome võimalusi õppida, et iga uuslavastus oleks õpetlik ning meie arengud üllataksid meid endidki. See sõltub ikka andekatest inimestest, kes Uues Teatris tegutsevad.

Palju asju on õhus, paljud asjaolud muutuvad väga ootamatult. Meie teater peab olema valmis nende ideede ja muutuste realiseerimiseks. Tahame areneda ideaalseks masinaks, kus saaks teostada teatraalseid unistusi.

Rohkesti uudsust toob järgmisel hooajal näiteks stuudio avamine. Meie ringis on palju vaieldamatu pedagoogilise andega inimesi, kellel on ka midagi edasi anda.

Paneme kokku stuudio, mille eesmärk polegi inimesi kehutada näitlejaks saama, vaid pigem õpetada teatri mõistmist ja teatri kaudu mõtlemist. Teater pole ju kaugeltki mitte ainult näitleja. Ja stuudios võiks süvendatult tegeleda kõikide aladega, mis teatrisse puutub. Samuti tuleks algusest peale küsida: mis ja miks üldse?

Millised on olnud Tartu Uue Teatri ja Vanemuise kokkupuutepunktid ning mida võib tuua selles vallas kaasa tulevik?

Meie lavastustes osalevad Vanemuise jõud ja vastupidi. Me pole konkurendid, sest meie sahad on nii erineva laiuse ja sügavusega. Vanemuine lahutab sadade tuhandete meelt, meie eesmärk on pigem kvaliteet ja uurimuslikkus. Meie asume oma teatriga perifeerias, Vanemuine keskmes.

Aga meie perifeerses olukorras tekib uusi asju, mis saavad mõne aja pärast harjumuspäraseks ka keskuses ja üldse teatrimõtlemises. Autoriteatri mõiste ja mõtestamine on kõige lihtsam näide.

Kui asi nii jätkub, siis on mõne aasta pärast Renate Keerdi füüsiline teater ja labürintteatriühendus G9 peavool ning meie hakkame Tšehhovit lavastama. Me oleme selleks valmis!

Uus Teater pungus välja Genialistide klubist. Millised on nende kahe kultuuriasutuse praegused suhted?

Oleme kultuurikvartalis klubi, kino ja õuega vastastikuses abistavas koostoimimises. Alati saaks rohkem koostööd teha, aga vähemalt pole meie vahel nõrgestavat konkurentsi.

Genklubis tegutseb kultuurileht Müürileht, mis jõuab tänavuse aasta lõpus oma 50. numbrini. Selle lehe asutajate hulgas ja esimene peatoimetaja olid sina. Millises suunas oleks Müürileht arenenud, kui sa oleksid praegugi peatoimetaja?

Pigem olin ma ikka tegevtoimetaja, kes tegeles sellega, et nõukogu ideed lehepaberile saaks. Peatoimetamine tähendab ikka visiooni ja võimu ja ambitsiooni. Siis oli juhtivorgan seesama asutajate seltskond. Kui ma oleksin peatoimetaja, oleks sellest saanud võibolla mingi teatrileht.

Mida võiks Müürilehes muuta, et see leiaks praegusest suurema lugejaskonna?

Ma pole kindel, kas see lugejaskond peaks suurenema. Kõik asjad ei pea kasvama.

Mida võiks kultuurikvartali tegevuses muuta?

Kultuurikvartalis toimub väga eriilmelisi sündmusi. Palju on inimesi, kes teavad siit vaid üht või kaht organisatsiooni, kellel on väga kindel auditoorium. Rüütli tänavalt vaadates on teater, kino ja klubi eristamatud, meie endi arvates aga väga erinevad.

Kui me suudaks ühiselt kommunikeerida, kui eriilmelised sündmused siin toimuvad, oleks kindlasti külastajate hulk suurem. Et kui sulle ei meeldi Genklubi, siis see ei laiene Uuele Teatrile ja Elektriteatri kinole. Ja vastupidi. Samas – kõik ei peagi kõigile meeldima ja kõik ei pea käima kõikjal. Kvartali mõte ongi ju pakkuda alternatiivi peavoolule.

Mida võiks Tartus muuta, et meie linna kultuurihuviliste ring laieneks?

Linna peavoolukultuur võiks olla rahulikult pehmem ja inimsõbralikum. Paljugi võrdub kultuurisündmus linnas sellega, et kõlarid on üles pandud ning sealt mängib ülioptimistlik disko ning kostab ruumitäitev üritusejuhi jutt.

See oli omal kohal eelmisel sajandil, aga mu meelest on selles asjas parasjagu mõtlemisega kinni jäädud. Paljud inimesed põgenevad sellise müra peale. Päris paljud.

Normaalsed inimlikud kultuurisündmused paisuvad ebamugavateks, lärmakateks, algsest ideest kaugenenud monstrumiteks. Võiks olla pigem palju väikseid sündmusi.

Jaga

Vaata lisaks