ZEBRA

Tartu Uus Teater on oma eksperimentidega jõudnud piirini, mida pole veel julgenud ületada.
Seekord on meil lavastuse aluseks näidend.
See näidend on kirjutatud päris näitekirjaniku poolt.
Selle näidendi toob lavale päris lavastaja.
Laval on kujundus.
Lavale astuvad päris näitlejad.
Neil on seljas kostüümid.
Nad mängivad rolle.
Rollide taga pole prototüüpe ega uurimust ega suurt ontoloogilist üldistust.
Laval on tegelased.
Neil on lugu.
Lugu räägib armastusest.
Päris metsik, kas pole?

Põim Kama / Postimees: Uue Teatri uuslavastus «Zebra» jutlustabki armastust. Kutsub armastama kergelt ja rõõmsalt, traagiliseltki, kui tarvis, kuid ennekõike avatud südamega ja ennast säästmata. Kuigi lugu iseenesest on klassikaline ja nii vana kui elu ise, muudab selle võluvaks just teemale lähenemise viis. Õhk, ruum ja hingus, mille lavastaja ja trupp teksti ümber loonud on.
On kaks paari, kellel omavahel justkui enam nii hästi ei klapi. Suhe logiseb, argipäev nüpeldab halastamatult, särtsu ja sädet nagu polekski enam. Mees (Janek Joost) ühest ja naine (Katrin Pärn) teisest paarist kohtuvad ja alustavad kirglikku salasuhet. Nad kohtuvad salaja vanas tühjas korteris, kus rõõmu teineteisest varjutab süütunne koju jäänud kaasade ja hirm tuleviku ees. Nendest kohtumistest koorub aegamööda välja üks teinegi lugu, mis, kuigi pärineb täiesti teisest ajastust, on nende looga peaaegu äravahetamiseni sarnane.”

Andres Maimik / Eesti Päevaleht: “Zebras” räägitakse meile kõigile nii igituttavatest asjadest: kõiki meeli valla päästev armuhurm versus energiakanaleid sulgev olmeahistus või kuidas langetada raskeid otsuseid või mis tunne on olla mahajäetu/mahajätja. Suhteliselt triviaalsed teemad, aga teinekord ongi just triviaalsus see, mis tõmbab. Ei tasu alahinnata äratundmisrõõmu jõudu. Võiks ju öelda, et ka Woody Allen on triviaalne ja Ingmar Bergman banaalne, kuid see, mis neid seebiooperlikust triviaalsusest eristab, on analüütiline läbinägemisvõime, oskus nõrutada elulisest ollusest välja kunstiline essents.”

Liisi Aibel / Tartu Postimees: “Eriliseks muudab selle lavastuse näitlejate ja lavastaja rühmatunnetus, millest nähtub see, et tegemist pole üksnes kolleegide, vaid ka sõpradega, keda on karastanud ning lähedasemaks muutnud koostöö ainult improvisatsioonil põhinevas lavastuses «Keskea rõõmud», mis esietendus samas teatris eelmise aasta kevadel.”