SISALIKU TEE

Võiks arvata, et lavastus räägib sellest, et raha on vaid võlg, mille abil meid orjastada; et rahanduslik eliit planeerib luua maailmakorda, kus me oleme vaid kiibistatud, mõõdetud ja orjastatud tööjõud; et vereliine pidi on maailma valitsev eliit kõik sisalike järeltulijad ning et nad saavad kord aastas kokku ja ohverdavad lapsi; et meid mürgitatakse iga päev iga tund toiduga ning isegi arstiabi teeb meid tegelikult haigeks, mitte ei ravi; et massimeedia teeb meile pidevalt ajupesu, nii et me ei märka absoluutselt, mis tegelikult toimub; et eesmärgiks on tahtetu manipuleeritav mass ja et eesmärk on juba peaaegu täidetud. Võiks arvata – ja see on isegi tõsi.

Kuid see pole sotsiaalne teater. Kirjeldatud olukord on eelduseks. Lavastus on inimliku õnne võimalikkusest nähtava valguse ja tahutava reaalsuse kitsas alas kesk nähtamatuse ja varjatuse ööd. Ja loomulikult leiab muu seas vastuse kõiki põletav küsimus – mis tegelikult toimub ja kellele on see kasulik?

Esietendus toimus 11.11.10. Mängisime lavastust “Sisaliku tee” 11 etendust lavastuse esimesel hooajal ning võib-olla olekski see olnud kõik, aga järgmisel aastal oli maailm meie ümber järjest sarnasem selle pildiga, mida me lavastuses lõime. Nii et mängisime lavastust veel 3 korda enne maagilist kuupäeva 11.11.11. Et selle aasta lõpus on oodata uut lõppu või algust, otsustasime ka sel hooajal, enne ilusat kuupäeva 11.11.12 viimased kolm etendust mängida. Aga need on tõepoolest viimased!

Ega me ei ütle, et see lavastus avab publiku silmad, pigem tekitab “Sisaliku tee” soovi vastu vaielda. Muidugi, me oleme ju vabad inimesed ja teeme mida tahame. Muidugi, me ei ole biomass, me oleme perekond, kollektiiv, rahvas, riik ja inimkond. Aga ikkagi, mida sa ise mõtled?

Laval kasutatakse sõna ”armastus” ja ei suitsetata. Tere tulemast maa peale!