SERAFIMA+BOGDAN

Peipsiveerel asuvad juba vanast ajast vene vanausuliste külad, kus elu oli küll kehvem, kuid ausam. Järgiti vanu traditsioone ja elati lihtsat elu, austades jumalat ja püüdes kala. Ükski suurem muutus pole nende inimeste elu vääranud. 

Siis aga tuleb nõukogude aeg ning eestlasest miilits, kolhoos ja repressioonid. Jumal hakkab vaikselt eemalduma ning igaüks on järsku omapäi. 

Selles raamistikus toimub õe ja venna, Serafima ja Bogdani tragöödia, kaks eri lugu, mille ühine finaal ähvardab kaasa viia viimasedki endise korra riismed. 

Margus Mikomägi/Teater.Muusika.Kino: Usun, et seda saan elus vaid üks kord kirjutada, et minu teatrihooaja ja ühtlasi ka viimaste aastate lavastuseelistus läheb võssa, Peipsi äärde. Selliseid sibulapeenraid pole ma ka kusagil mujal näinud kui seal. "Serafima+Bogdan" (1. koht) on erakordne lavastus. Ja kui sõna "-kordne" juba kirja sai, siis olgu lisatud, et erakordsus seisneb lisaks muule ka mitmekordsuses. Lavastuses on koos mitu lavastust, seda saab tõepoolest vaadata nii algusest kui lõpust. Algusest lõpuni vaatamisega ta ei ammendu.

Katrin Tegova/Ekspress: Jälgid teda, stseen-stseenilt, vaatad talle peaaegu silma, otsid ja otsid. Aga ei leia. Sa ei leia enam näitlejat üles. Su ees on ainult Raimond, kogu oma julmuses ja vihas, väga täpselt väljatimmitud kehahoiak, kõnnak, kõnemaneerid, vihahoos suust pritsiv tatt, leemendav higi. Nii ehedal kujul, et sa eladki kaasa mõrtsukale, kurjategijale, vägivallatsejale, ja loodad, et teda veel niipea maha ei lööda. Sest tema paneb võsa elama ja kihama. Ei ole ammu midagi sellist teatris kogenud.
 

Artiklid, arvustused, intervjuud

Fotod Gabriela Urm Esimene lugemine Kolkjas. Fotod Gabriela Urm