PRAKTILINE EESTI AJALUGU

Uuel ajastul vajavad inimesed mitte sõdade ja maniakkide, vaid õnne, ellujäämise ja praktiliste tarkuste ajalugu. On viimane aeg hakata väärtustama seda, mis on meid läbi paksu ja vedela siia välja toonud.

Kõigel on alati olnud oma praktiline põhjus. Igal kombel ja traditsioonil, mida me truult järgime, on oma asine algus. Kõik, mis on “alati nii olnud” ning milles ei tohi kahelda, on kord saanud alguse, ning enamasti väga selgelt praktilisest vajadusest.

Missugune on meie minapilt, meie mõttemaailm, meie söögilaud ja siht, on ikka sõltunud väga asistest põhjustest ja praktilistest olukordadest. Me oleme alati olnud need, mida me sööme ja tahtnud saada millekski muuks, mida me veel söönud pole.

See on kahevaatuseline muusikaline teraapia, praktiline ekskursioon eestlaseks söömisesse, eestlaseks rääkimisse ja eestlaseks laulmisesse – läbi kulinaaria, kaljujooniste ja Kukerpillide laulude.  

Miks just Kukerpillid? Sest nende repertuaariks on rahvalaulud ja algupärandid, milles on sees kogu eestlasena elus ja maailmas püsimise teadus. See on suur tarkus, rüütatud arusaadavasse ja söödavasse vormi. Nende lauludes on sees “nagu asjad on”, praktiliselt, nagu räägiks seda viguriga vanaisa, kes teab kõike, aga ei hakka sellega viisakusest kelkima, sest see võiks varjutada tema õpetuse vastuvõtmist.

Lavastus on kahes vaatuses ning sisaldab väga palju muusikat, toidulõhnu, liikuvaid pilte ning ilmselt ka huumorit. Siiski publikut ümber ei paigutata, ei toideta ega kiusata. Kes tunneb end ette petetuna, sellele võib lohutuseks lisada, et vaheajal töötab puhvet ja saab ka jalutada.