PEETER VOLKONSKI VIIMANE SUUDLUS

Kaks näitlejat. Üks juba vanem, mees, teine noor ja naine. Neil on kahepeale üks lugu. See lugu on nii selge, nad teavad, mis lugu see on, kuidas ja miks seda jutustada; milline peaks olema nende etenduse lava, muusika, valgus, kostüümid, publik.

Aga mida teha siis, kui ei ole tekkinud, ja näib, et ei tekigi, võimalust seda lugu jutustada. Aga aeg muudkui läheb ja läheb. Kas tõesti pole elul pakkuda seda, mida me väärime?! Mida teeksite teie, kui te oleksite andekas inimene, võiks isegi öelda äravalitu? Kas te istuksite lihtsalt kodus, käed rüpes ja vaataksite, kuidas kõik möödub ja lähebki mööda. Ometi te teate, et te väärite palju enamat ning ka seda, et teie lugu ootab teid. Aitab istumisest ja ootamisest! On aeg endale ise võtta see, mis sulle kuulub!

Tiiu Laks / Eesti Päevaleht: Niisiis on lakoonilises lavaruumis kahe alguses üsna staatilise näitlejaga algav lavastus, mille keskmes on just loo jutustamine ja mis nõuab vaatajalt loo kuulamise oskust või kannatlikkust. Ühe meeletult hea näidendi lavastus. Just näidendi, mis on kirja pandud sellisel viisil, et suudab esile tuua mitu lugu, tegelased ja läbielamise, olles ühteaegu lihtne ja lõbus, kaunis ja siiras.

Veiko Märka / Eesti Ekspress: Õigupoolest muudab kummastus- ja võõritusefekti sage kasutamine selle täpse analüüsi võimatuks, sest ei saa ju toimuvat ümber jutustada. Ehk ainult nii palju, et kui Peeter Volkonski mängib ennast, on see täiesti usutav. Aga kui ta on sunnitud hakkama kellekski teiseks, on see veel usutavam.

Eva Kübar / Postimees: Lisaks tekstilisele eksistentsiaalsele erektsioonile tasuks kiita näitlejate ülitäpset mängu, kus Volkonski ülevoolav joviaal sus ja Petersoni rafineeritud peenetundeline minimalism loovad sitkelt võrdse harmoonia. Samuti on Vadi lavastajana suutnud doseerida laia amplituudiga pendeldava tempo-rütmi.