ODYSSEIA

See polegi päris teater. Lavastus ei toimu ainult teatrimajas.
Paneme teid bussidesse ja viime erinevatesse paikadesse, vabasse õhku, elu keskele ja sinnagi, kust elu on lahkunud. Teater käib nii vabas õhus kui bussis.
Tuleb süüa, juua, kõndida, istuda, seista, nautida, kannatada, et viimaks tagasi jõuda. Nagu elus.
See on Tartu Uue Teatri esimene klassikalavastus, algtõukeks Vana-Kreeka eepos “Odysseia”.

Marite Butkaite / Postimees: Kõik toimub etteantud formaadi ehk ekskursiooni piires. Soovi korral võib leida alltekste, mis haakuvad praeguse ajahetkega. Kuid võib ka lihtsalt nautida reisi mööda linna ja tuttavate sündmuste huvitavaid lahendusi. Nautida olukorra absurdsust ja selle tõsimeelset esitust ning värsket lähenemist ühele kirjanduse tüvitekstile.

Kerli Jõgi / Tartu Postimees: Kaasaelamist kergendab aga Helgur Rosenthali kehastatud Odysseus, kelle lihtne välimus ja mõtlik loomus mõjuvad kõike muud kui kangelaslikult. Seetõttu ei saa Rosenthali Odysseust imetleda, aga temaga on väga lihtne samastuda, tema saatuses iseennast ära tunda.
Odysseusele on hea kontrast etenduse tõeline kangelane, Janek Joosti Achilleus. Korralikule kangelasele omaselt hukkub Achilleus sõjas. Ja surnud kangelasele omaselt on tema kõne, mõtted, naer ja isegi kõnnak korraga nii eneseirooniline, imetlusvääre kui ka eepiline.

Mari Peegel / Eesti Päevaleht: Penelope liin on lavastuse õnnestumine. Tema ootajanna tundeskaala, mis käib üles-alla samuti kui rändajal Odysseusel, on ilusti kirja pandud ja välja mängitud. Jakobson mängib Penelope kangelannaks, kelle kohta naisteajakirjad kasutaksid terminit “tõeline naine”. Ent temast aimdub ka cool’i isepäisust.

Valle-Sten Maiste / Sirp: Lavastust kandvaks ja lõpetavaks ühendakordiks on amor fati, külm vastuvaatamine saatusele, mis langenud liisu ehk tehtud otsuste tõttu on võtnud niisuguse kuju, nagu ta on võtnud. Mineviku sammud ja otsused on ära määranud meie tuleviku teed ja nii ei ole minevik lihtsalt möödunu, millest saab ehk midagi õppida, vaid ka oleviku võimalusi paratamatult määrav struktuur, mida võib mõista, kuid mida on keerukas muuta. Seda silmas pidades on “Odysseia“ tõsine klassikalavastus suure algustähega, lummaku ta pealegi seejuures pulbitseva verega tantsusõpru, teatrikunsti vormilise rikastamise nõudjaid jm sulelisi.