MIKIVERI TAGI

Nende õpetaja õpetaja õpetaja õpetaja oli Konstantin Stalislavski,
aga neist ei saanud kunagi suuri näitlejaid ja lavastajaid.
Nendega lõppes Stanslavski lemmikõpilaste vereliin.

Neid ei kutsuta kunagi festivali kava kokku panema.
Nende diplomilavastused ei ei lennutanud neid sinitaevasse.
Ilmselt ei kirjutata neist suurte tähtedega isegi teatriajaloos.
Nad on lihtsalt üks 11. lend, Mikiveri lend.
Aga nad pole sellega leppinud.

Veiko Märka / Eesti Päevaleht: Lavastuse käivitav jõud on lihtne. Stanislavski lemmikõpilane oli Maria Knebel. Knebeli lemmikõpilane oli Voldemar Panso. Panso lemmik oli Mikk Mikiver. Mikiveri lemmikõpilane oli Peeter Sauter. Ja edasi tuleb tühjus, sest Sauteril ühtegi õpilast pole.
Pealtnäha traagiline süžee omandab lavastuses siiski pigem koomilise varjundi. Selle tipuks on Sauteri jabur soov lavastada uuesti teatrikooli 11. lennu diplomilavastus „Pilvede värvid”, mille Draamateater neilt omal ajal ära kiskus ja pani peaosadesse hoopis Ita Everi ja Rein Areni. „Kas mõnel kursusel on veel halvemini läinud kui meil?” küsib Sauter retooriliselt. Näidend paneb uskuma, et ei ole. Üldse domineerib näidendis 11. lennu lõpetajate, eriti Sauteri enda saatus, mitte selle juhataja Mikk Mikiveri isikulugu. Seegi seik, et lõpetamisaasta langes kokku George Orwelli ulmeromaani „1984” pealkirjaga, omandab lavastuses märgilise tähenduse.

Jürgen Rooste / kultuur.err.ee: Peeter Sauter ja Ülo Vihma mängisid laval „iseend“, rääkisid Mikk Mikiverist hemingwaylikult, paljugi jäi varjatuks. Mängisid säravalt – „Mikiveri tagi“ on seni tänavu üks parimaid lavastusi.

Tiit Palu / Sirp: Kuid ka tänapäeval tehakse laval mõnikord suitsu. Üha rohkem esitab see kujundina maailma, mida enam olemas ei ole. Kui varem suitsetasid laval need, kes seda nagunii tegid, siis nüüdses erakordsuses teeb seda üha sagedamini see, kes muidu ei suitseta.
Suitsetamine on nüüd alati läbi räägitud kõrgemate võimudega, saanud kooskõlastuse ja heakskiidu. Selle hetke nimel on tehtud publikule teadaanne ja selle tagajärgede minimeerimiseks on välja ehitatud terveid tehnilisi süsteeme. Sellel hetkel on seaduseruum andnud loa end ja teisi mürgitada. See hetk on Kunsti võit reeglite üle!

Janar Ala / Postimees: Teostus märgib samuti teatavat juhuslikkust ja see sobib ju hästi. Sauter ja Vihma pole sätitud mängima mitte lavale, vaid tribüüni taha, sest nad on mingis mõttes juhuslikud karakterid, need, kellest ei saanud sellisel kujul asja, nemad kui eesti teatri ääremärkused, selle Rosencrantz ja Guildernstern. Ainus kord, räägib Sauter, kui ta suurele lavale oleks sattunud, oli ta hiilimas läbi pimeduse ja astus kogemata Ita Everile selga. Lavaline kokkupuude eesti teatri suure narratiiviga oli siinkohal selline.

Tambet Kaugema / Sirp: Kui sotsiaalministeerium plaanib eakate tööturule kaasamise programmiga jõudsamalt edasi minna, siis mõne aja pärast vaataksin XI lennu teatrist praeguseks kõrvale astunud näitlejaid mõnes lavastuses heal meelel veelgi.