HAIGE MÄGER

Viiskümmend aastat tagasi kohtusid ühes äärelinna ühiselamu köögis neli bioloogiatudengit. Nad vaatasid üksteisele otsa ja tundsid midagi ära. Rohkem polnud tarvis seletada. Nad hakkasid tegutsema ja kõik selgus tegevuse käigus. Neid ei tõuganud tagant eneseteostus, kuulsus ega raha, vaid võimalus mängida. Nad ei hakanud kellelegi vastu, nad tahtsid lihtsalt koos olla. Nad võisid öö läbi köögis istuda ja maailma selgeks rääkida. Hommik oli lõputult kaugel ega ähvardanud neid oma kohustustega, neil oli tunne, et kõik ongi võimalik. Nad ei olnud näitlejad, kunstnikud ega muusikud. Nad ei öelnud kordagi, et see, mida nad teevad, on teater, kunst või muusika. Kui küsiti, kes nad sellised on, vastasid nad ainult: Haige mäger.

Margus Mikomägi/Maaleht: Selles lavastuses on hullust, mida olen noortelt tegijatelt ammu oodanud. Muusika, mida mängivad näitlejad, on kohati psühhedeelne. On noorte igatsus aega pool sajandit tagasi, kui aastate kaupa ja tundide viisi istuti köögilaua taga, rüübati odavat veini ja filosofeeriti selle üle, mida oli loetud või tajutud elus.

Karin Allik/EPL: Haige Mäger on väljamõeldud ansambel – tõukudes 1960ndatel Tartus tegutsenud pundist Rajacas, tegelevad nemadki absurdimaigulise sõna- ja helikunstiga. Haige Mäger teeb nimelt alati seda, mida ta kõige rohkem tahab ja mis talle meeldib. Kujutades loominguliste tudengihingede bravuuri ja arrogantsi, ebalust ja hingevalu, omandab Ringo Ramuli lavastus „Haige mäger“ samuti nooruslikult keeva vaimu. Publikule võimaldab „Haige mäger“ aga nii emotsionaalset, intellektuaalset kui ka esteetilist naudingut.