14+15+16+17+18 august 15:00 | 16:00 | 17:00 |18:00 | 19:00 | 20:00 | 21:00
TUBA | sissepääs VAHEALA TOAD
nb! etendus toimub ühele inimesele korraga; kohtade arv on piiratud
pilet 20€ Fientast
Tubades RIINA MAIDREASTRA IRENE SUSI ANNA BIRGITTA PÕDER MAARJA JAKOBSON KRISTIN PRITS ALICE SIIL LAUREN GRINBERG ALISSIJA-ELISABET JEVTJUKOVA JOHANNA VAIKSOO LIISA LINHEIN HENRY GRIIN SEBASTIAN TALMAR IVAR PÕLLU LavastajaIVAR PÕLLUProdutsentMAARJA MÄND | See on ühe inimese intiimne kohtumine ühe etendajaga korraga. Teatrikülastaja siseneb tuppa, teadmata, kes seal vastu võtab. Iga etendaja on loonud oma ruumi väiksesse majutuskorpuse toakesse, oma soovide järgi. See on isiklik, ebamugav, juba nähtud, tüütu, erakordne, kordumatu, lõõgastav, mitte millekski kohustav, tõesti. Kuhu sa tahad minna? Kui kaugele sa tahad minna? Kui kaugele sa pääsed? Või kui lähedale? See võiks olla etendus, kus tõesti tegevuse suund sõltub publiku soovidest. Mida me tegelikult teatris näha või kogeda tahame? PS publik ei saa valida ega tea, kelle tuppa ta satub. * Kaua mul etendajaga aega on? Mis siis saab, kui juttu (tantsu, napsi jne) jätkub kauemaks? IP: See on ikkagi väike tuba, väike firma, väike maa, aeg jookseb, tunni ajaga peab tehtud saama. AIS: Igale seansile on ette nähtud üks tund. Minu meelest ongi selles aja võlu, et aeg on limiteeritud. Mõlemal osapoolel on mingi pidepunkt, millega tundmatusse laskuda. Kui mina lähen tuppa iseendana, siis kas etendaja teeb sama? Või kui etendaja ei ole seal iseendana, siis kas ka mina peaksin tuppa sisenema kellegi teisena? Kuidas etendajad sellist formaati kogevad? IP: Eks see selgub hiljem, kuidas me kogeme. Eeldus ja ülesanne on külaline ikkagi vastu võtta iseendana. Mudida saab situatsiooni, kuhu me ta kutsume. Aga rolle ei ole. See, et külaline astub rolli, pole vist parata. Ehk õnnestub see maha koorida. AIS: Etendaja on seal, et oma külalist vastu võtta. Enda kehas, enda mõtete ja tunnetega. Need mõtted väljenduvad igas toas erinevalt, sest ka iga uue inimesega tutvumine toob esile uusi viise, kuidas omavahel suhestuda. Mis ongi „1:1” tuum – iga kohtumine on unikaalne ja valmis tuleb olla kõigeks! Kas kellegi uuega kohtumine, kohanemine uue inimese ja ruumiga, on puhkus? Mil moel? Kas on võimalik väljuda sealt ruumist puhanumana kui sisenedes? IP: Kui puhkus on vaheldus, siis see võiks olla ju küll puhkus. Toad ja lähenemised on erinevad, mõnigi ilmselt on hoopis väsitav. Aga niisamuti puhkus. Ka see ei taasta jõudu mõnikord. AIS: Minu meelest on iga uue inimesega peetud hea vestlus või kohtumine kahepoolne üksteisele andmine. Ei oska öelda, et kas see on kõigile meie lavastuse külalistele „puhkus” kui selline, aga eks puhkusel on tihtipeale just aega nendeks pikemateks ja ootamatumateks vestlusteks. Mida ma loodan, et „1:1” endas ka kannab. Miks just praegu ja siin? Ivar, ütlesid ühes intervjuus (Andrei Liimetsale), et suvel tasub anduda irratsionaalsusele. Kas see ongi see? IP: Jah. Alati. Kust algab teater ja kust lõppeb isiklikkus? Mulle tundub, et selliseid kohtumisi saabki kõige siiramalt ja huvitavamalt teha ainult teatris. Või teha teatris kõige paremini. N-ö päriselus on mingi slepp inimsuhetel alati taga, aga kui oled kellegagi ruumis ja see kohtumine on piiratud, ajalik, siis on ruumis juba mingi pinge. Heas mõttes. Sellised kindla kontseptsiooniga kohtumised on ju argielus üsna harvad – sõbraga kokku saades ei ole tavaliselt otsest eesmärki või rollijaotust. Praegu meenuvad ainult haigla- ja vanglakülastus. IP: Kui arsti juures vastuvõtul käia, see vist on ka intiimne. Ehkki ka seal on rollid. Aga see on isiklik ja intiimne. Ilmselt psühholoogi juures samuti. AIS: Ma usun, et meil mängib suurt rolli ka see ruum, kus me oma külalistega viibime. Tunniks ajaks on aeg maas. Ja oleme koos ühes ruumis, ilma väliste segajateta. Teatrisse minnes jäetakse oma tavaelu kontsentreeritud hetke nimel ukse taha, mistõttu on ilmselt tõesti võimalik selle isiklikkuseni koos jõuda. Suvel on tavaliselt kiusatus teha mastaaplavastusi suure trupiga suurel laval. „1:1” on selle antitees. Puhkus suurelisusest. Kihid maha. IP: See on trenn, häälestuse trenn. AIS: Hungerburgis on mitmeid lavastusi, mis on mastaapsed. Nagu puhkusel ikka – veedad aega koos oma inimestega, ka uute inimestega, aga siis tekib kogu möllu keskel ka vajadus aeg korraks maha võtta. „1:1” on üks osa ühest heast puhkusest. — Ivar Põllu ja Astra Irene Susiga vestles Johanna Rannik |
---|
fotod: Ivar Põllu ja Maarja Mänd